Ema mure: laps ei tule vanemate lahkuminekuga kuidagi toime

Foto: Germano Poli / PantherMedia / Scanpix

«Läksime mehega möödunud enne aastavahetust lahku. Siis ta reaalselt välja koliski. Venis see asi sellepärast, et mees ise arvas, et suudab selle teise naise peast välja heita. Lõpuks aga ei suutnud ega tahtnud enam selle tunde vastu võidelda ja nii ta läkski,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Jamad on meie suhted olnud terve möödunud aasta, aga me pole kunagi otseselt tülitsenud nii, et laps saaks aru, et midagi väga katki oleks. Ja me suhtleme, mõnele väga kummalisena tunduvalt, sõbralikult edasi.

Meil on 4-aastane tütar. Laps saigi kõigest ühe õhtuga teada, et issil ei ole enam hea emmega koos elada ja ta kolib teise koju. Sama õhtu kui ütles, ta ka läks. Jättes maha meeletult issit taga nutva lapse, kes teadis vaid seda, mis issi ütles – et issi tegi emmele haiget ja peab nüüd ära minema. Aga nelja-aastane ei tea ju, mis on hingevalu. Ja tütar ei tea ka seda, et issile keegi teine meeldib.

Alguses tundus, et tütar saab sellega üllatavalt hästi hakkama. Esimesed kaks päeva ta küll nuttis, aga tõestuseks, et issi ei kao kuskile ja armastab teda väga, sai ta kohe ka issi uude koju issi juurde külla minna. Mees elab siiski üksinda.

Nüüd on aga asjad kuidagi käest ära läinud. Tütar ei saa oma eakaaslastega enam mängitud. Kohutav omanditunne on temas tekkinud. Tegelikult on see minu suhtes kogu aeg olnud, aga mitte nii tugevalt. Ma ei tohi teiste lasteaga rääkida, neid sülle võtta ega kallistada. Mul on õel täpselt sama vana tütar, kelle peale minu tüdruk on praegu kohutavalt armukade. Kui lapsed ei mängi seda, mida tema tahab, või ei tee ja ei ütle seda, mida tema tahab, siis ta hakkab lihtsalt karjuma: «Häbi-häbi, püksis käbi, orav näris püksid läbi». Ja siis hüüab veel kedagi konkreetselt nimepidi ja lisab sinna selle laulukese häbist juurde.

Kui ta juba sellesse staadiumisse satub, et ta meeletult karjub lihtsalt, siis ta ei reageeri üldse minule, kui püüan teda rahustada ja rääkida. Kui on vaja kellegi käest veel midagi ära võtta, siis ta surub toore jõuga peale ja lihtsalt karjub. Vahel jookseb ka koridori, paneb ukse enda järel kinni ja nutab siis seal vaikselt. Kui ta on nii palju maha rahunenud, et kuulab, mis mina räägin, siis ta hakkab nutma, et ta ei suuda olla hea laps, nagu issile lubas. Ütleb, et ta on kõiges süüdi ja ta on rumal, paha jne. Samas nagu saab ise aru, et on pahasti käitunud ja öelnud, aga teeb seda kohe sekundi pealt uuesti ja siis jälle meeletu nutt ja enesesüüdistamine. Näiteks kui see laps tuleb ka juurde ja küsib, mis minu lapsel viga on, siis ta hakkab uuesti meeletult karjuma: «Häbi-häbi, püksis käbi».

Nüüd olengi omadega ummikus. Ma ei oska talle nende tegude peale ka midagi kosta. Samas ta ju käitub pahasti, aga seda nagu ka öelda ei saa, siis hakkab ta kõiges iseennast süüdistama ja ütleb, et ta on rumal jne. Minu mõistus on otsas. Lisaks siis veel see käskiv ja kamandav toon – too seda, pane ise see sinna, mina ei viitsi ei tee, sina pead seda tegema.

Samas issile on musterlaps. Ei mingit jonni ega kamandamist, on kogu aeg heas tujus... Mees ütleb, et tema jaoks on see küll uudis, pole sellist käitumist temaga veel olnud. Noh, kuu aega ju eraldi elatud ka ainult. Ja see tekkis nüüd peale pühi, kui ta issiga pole olnudki. Mis ma tegema pean?»

Vastab Psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Kaidi Kiis:

«On meeldiv lugeda, et vaatamata esinenud probleemidele ning hingevalule, suudate mehega suhelda ning lasete ka lapsel temaga koos olla. Kahjuks on Eestis päris palju vastupidiseid näiteid. Teie kirja lugedes tekkisid mul mõned mõtted, ideed ja tähelepanekud.

Lahkuminekute puhul on leitud, et on mitmeid tegureid, mis mõjutavad lapse toimetulekut. Näiteks: vanemate vahelise konflikti tase, vanemate endi kohanemine lahkuminekuga, millist infot ja kuidas lapsele lahkumineku kohta antakse, kuivõrd laps saab tuge, lapse isiksuse omadused, lapse suutlikkus stressiga toime tulla, lapse vanus ja arengutase.

Infoga seoses jäi mulle silma, et laps ei saanud teada täpsemalt, mis põhjusel isa ära läks. Nagu ise ka ütlete, 4-aastane ei mõista hingevalu mõistet. Kui te ei ole mehega seda teinud, siis vahest tasub lapsega rääkida veel sellest, miks isa elab nüüd eraldi. Oluline on siinkohal ka kinnitada, et teda ema-isa armastavad endistviisi ning tema ei ole lahkuminekus süüdi. Lapsed võivad oma mõistusega tihti mõelda, et nemad on süüdi ja teevad seda suurema tõenäosusega juhul kui nad põhjuseid ei tea. Väikeste laste puhul juhtub seda sagedamini ja seda on seostatud sellega, et väikese lapse jaoks tiirleb kogu maailm ainult tema ümber. Ja info jagamisel, rääkimisel tuleb kindlasti lapse vanusega arvestada. Kindlasti tasuks lapselt endaltki küsida, mis ta veel teada tahab, mis muret või hirmu teeb. Siin võib kasu olla ka tema käitumise peegeldamisest. 

Toetuse puhul on aeg-ajalt soovitatud vanematel mõelda ka selle peale, kas lapsel oleks peale ema-isa veel keegi täiskasvanu (nt tädi, onu, vanaema), keda ta usaldab ja kellega saab oma muredest-hirmudest rääkida. Sest laps ei pruugi kõigest oma vanematele rääkida, tahtes neid säästa või tundes süüd. On soovitatud ka seda, et lapse lähedaste sõprade vanematele öeldakse, et pereelu on nüüd muutunud. Siis oskavad ka nemad vajalikul hetkel lapsel toeks olla ja tema käitumist mõista (nt kui laps neil külas on).

Mis puudutab stressiga toimetulekut, siis kõik inimesed, ka lapsed, reageerivad väga erinevalt. Laste puhul on see seotud ka nende vanusega ja arengutasemega (nt kuivõrd hästi oskavad ennast väljendada). Siinkohal soovitan teil üles otsida mõned raamatud või artiklid, kus räägitakse 4-aastaste arengust, ka sotsiaalsest. Lapse isa lahkumisest on möödas veidi üle kuu. See on tegelikult toimetulemise seisukohast väga lühike aeg. Täiskasvanute ja ka laste puhul võib raskete elusündmuste puhul tihtipeale märgata, et alguses tullakse justkui toime, kuid kuu või isegi kolm hiljem muutub kõik kardinaalselt. Häirivad käitumised, lapse hingevalu märgid, võivadki ilmneda jupp aega hiljem. Kirjast jääb mulle mulje, et teie lapse puhul võibki nii olla. Samuti ilmneb käitumisi, mis räägivad sellest, et teie lapses on ilmselt vihatunnet (sõprade kohtlemine) ning ta võib olla suures ärevuses ja/võidepressiivne. Siin peetakse ohumärkideks seda kui lapsel on suur süütunne, enesehinnang on langenud (tütrel, et on rumal), sage nutmine ja raskused nutmise lõpetamisel, nutmine ja hääle tõstmine võivad muutuda hüsteeriliseks, ebakohane viha väljendamine (ootamatud vihasööstud, kiusamised, löömised). Teiste kamandamine, tahtmine et kõik teeks nii nagu ta ise tahab, võib olla ka seotud sooviga tunda, et tema on tähtis ja oluline. Sest nt kui nii ei tehta, siis ta ei ole tähtis ja ta võidakse jälle maha jätta. 

Kuid need kõik on siin minu arvamused. Soovitan teil proovida lapsega rääkida, tema käitumist peegeldada (nt kui teisi kiusab-norib, siis öelda, et sa teed vist seda selle pärast, et sul endal on väga paha olla) ja nii võite lähemalt teada saada, mis tema peakeses ja hinges toimub. Kui tunnete, et oma oskustest jääb vähemaks ja tahaksite täpsemaid nõuandeid, siis soovitan teil endal või ka kõigil kolmel koos pöörduda mõne nõustaja või psühholoogi poole.»