Sõbranna soovitab. Chrysler Pacifica – pereauto või kosmoselaev?

Lugesin hiljuti kokku, et olen oma elus autoga teele jäänud täpselt kümnel korral. On seda 16-aastase juhikarjääri jooksul palju või vähe? Minu jaoks igal juhul liiga palju. Niisiis otsustasin, et aitab. Aitab 15-aastastest autodest, aeg on leida midagi, mis on uus ja korralik. Aga ilma testimata midagi ju osta ei saa!

Alustame otsinguid Ameerika Autost. Mul on autos alati väga palju asju – näiteks hetkel on mu väikese auto pagasiruumis suverehvid, värviämbrid, tagaistmel (seejuures on kinni külmunud tagumised uksed ja kõike saan ma sealt kätte üle esimeste istmete küünitades) lapse kelk, tõukeratas, viis kasti, mille pidin juba ammu ära viima ning suur kott riietega, mis lähevad taaskasutusse. Kuhugi peavad mahtuma ka igapäevased ostud, kaminapuud, vahel on vaja vedada täitmisele ka gaasiballooni...

Ühesõnaga, minu veidrate vajaduste juures on kindlasti vaja ruumi ning Ameerika autod on ju selle poolest tuntud. Chrysler Pacifica selles osas pettumust ei valmista. Ja kui sündmustest ette rutata, siis võib kohe öelda, et üldse on raske leida midagi, mille osas see auto pettumuse võiks valmistada.

Muidugi on minusugusele «maalt ja hobusega» tüübile igasugused peened kellad-viled, mis tänapäevaste autodega kaasa tulevad, silmipimestavad. Kas tõesti rool läheb soojaks? Kas tõesti tahavaatepeegel tumeneb automaatselt? Kas tõesti kaugtuled on samuti automaatsed? Ja kui võtta arvesse, et auto teeb nii palju ise ära, siis tõepoolest – sõitmine on nii mugav, et isegi igav võib hakata. Mis on muidugi meeldiv vaheldus sellele, kuidas ma praegu sõidan: pidevalt ülitähelepanelik olles iga heli suhtes, mida mu auto teeb ning aeg-ajalt paanikahoogudega võideldes, sest olen kindel, et jään nüüd kohe teele. Kuna ma elan maal, siis see on muidugi alati ka ekstraebamugavus – kuskil maanteel passida ja mõelda, kas on mul mõni konksuga autoga sõber või peab jälle puksiiri kutsuma.

Isesõitev auto

Pacifica oli minu käsutuses ajal, mil Eestit räsis talvine torm. Olin isegi natuke mures, et kuidas lamellrehvidega ikka maal sõita on, aga sisse istudes sain kohe aru, et tegemist on sisuliselt kosmoselaevaga, mis pealekauba veel sõidab ise. Turvatunne, mis sellega kaasnes, on ehk võrreldav sellega, nagu oleks ema kaissu võtnud ja öelnud, et ära muretse, kõik saab korda. Auto püsis tormituulest hoolimata kenasti teel, aknad ei jäätunud ära ka kõige lõikavama jäite käes, ainult kaugtuled vahetusid kuidagi laisalt, lastes mõnikord vastutuleva auto üsna lähedale, siis aga vahetasid juba väga kaugel oleva auto ootuses ära lähituledele.

Ka järgmine hommik oli erakordselt mõnus. Piilusin aknast välja, klõpsutasin pulti ja auto käivitus. Kui lapsega alla jõudsime, oli salong juba soe, aknad lumest puhtad ja võiski teele asuda. Ainult külguks oli kinni jäätunud, sest terve auto oli kaetud jäitega. Kuna ma ust aga avada püüdsin (et lapsele näidata: näe, jalaga viibutan ja muudkui avaneb! Aga tutkit...), siis auto arvas, et uks ongi avatud – seega sõitsin pool teed linna salongis säravate tuledega, sest ma ei osanud neid ära kustutada. Kuid siiski! Tark auto sulges ukse ise niipea, kui tihend oli lahti sulanud.

Ise avanevad ja sulguvad uksed on samuti miski, millega ma pole kunagi kokku puutunud, kuid nüüd mõtlen, kuidas ma üldse varem teistmoodi sain – mõelda, ise peab uksi avama! On tõesti ülimugav vaid jalga viibutada ja juba sahisebki külguks lahti, sama pagasiruumi kohta. Sulgemiseks vajuta vaid nuppu ja voila! Erinevalt paljudest teistest mahtuniversaalidest on Pacificas lahedalt ruumi ka pagasile. Plussina saab välja tuua kindlasti ka selle, et isegi kui istmele on kinnitatud lapseiste, pääseb selle taga istuja kenasti uksest välja, ilma et peaks lapseistme eemaldama. Kõik emad, kes on pidanud lapseistetega jamama, on selle üle kindlasti rõõmsad.

Loendamatu hulk mõnusaid lisasid

Asju, mis panid mind rõõmust oigama, oli Pacifica juures väga palju, alates taga istujatele mõeldud meelelahutussüsteemidest lõpetades sellise «lihtsa» asjaga nagu Bluetooth, mis minu lähenedes juba end mu telefoni külge haakis ning ilma mõtlemata Spotifyst musa käima pani. Ummikutes istudes sain korda ajada mitu tööasja, sest selline vabakäeühendus on kordi mugavam, kui igasugused kõrvas istuvad käed-vabad-süsteemid.

Pikivahehoidja on küll miski, millega ma ei harju tõenäoliselt mitte kunagi ning mu esimesi reaktsioone saab vaadata ka videost. Nii palju tehnikat usaldada... noh, kuna minu kogemus on olnud, et tehnika veab alati alt, siis pole ka ime, et ma seda veel usaldada ei suuda. Kuid mõistan, kui mugav see teoreetiliselt olla võib.

Kõiksugused andurid ja kaamerad ja parkimisassistendid on samuti asjad, mida ma pole kunagi kasutanud. Nii suure kosmoselaeva puhul on muidugi need ilmselt vaat et vältimatud lisad, mis teevad manööverdamise oluliselt ohutumaks. Küll aga tekitasid andurid palju närvilisi olukordi Tallinna liikluses, sest hakkasid piiksuma ka siis, kui mõni linnaliinibuss või teine uljas liikleja end liiga lähedale pressis. Ja oi, neid pressijaid oli palju! Suisa kurb oli tõdeda, kui närviline meie pealinna liiklusvool on...

Lõppeks aga veendusin, et Pacifica on tõesti ideaalne pereauto. Ning kuna kõik istmed saab eriti mugavalt (selleks kulub 30 sekundit, võtsime aega) kokku voltida ning tekitada taha balliruumisuuruse (vt auto mõõte lisakastist) põranda, millele visata näiteks madrats, siis on see ka suurepärane auto road trip’ideks. Kütust neelab ta muidugi mõnevõrra rohkem kui minu hetke säästuvõrr, aga boonusena on tegemist juhe-seina-hübriidautoga.

Kellele see auto sobib? See sobib perele, kus on rohkem kui üks laps, sinna mahuvad ära vanaema-vanaisa, lehma lellepoeg ja mõned lemmikloomad. Minusugusele üksikemale oleks see ehk liigagi suur, sest tegelikult on mul rehvide jaoks kelder ka ja ma ei peaks neid koguaeg kaasas vedama. Kuid ruumi on Pacificas tõesti lahedalt ning pärast auto testimist pidin tõdema: jah, me oleme jõudnud tulevikku. Ilmselt on see tõde, mida auto- ja tehnikaajakirjanikud juba ammu teavad, aga tore, et lõpuks see ka lihtinimesele kättesaadavaks on tehtud.

Sõbranna soovitab!

CHRYSLER PACIFICA TEHNILISED NÄITAJAD

Keretüüp: mahtuniversaal

Mootori võimsus: 214 kW

Mootorimaht: 2596 cm3/3,6 l

Kütusekulu maanteel: 6,4 l / 100 km

Kütusekulu linnas: 9,3 l / 100 km

Kütusekulu keskmine: 7,4 l / 100 km

Auto mõõdud: kõrgus 1700 mm, pikkus 5130 mm, laius 1980 mm

Hind: Pacificate hind algab 48 000 eurost

Tagasi üles