Aleksandr Popov: jabur tõestus ühest argiõhtust, kui katastroofiliselt võiks lõppeda tulekahju Tallinna kaubanduskeskuses

Pilt on illustratiivne. Foto: Toomas Huik / PM/SCANPIX BALTICS

Satttusin möödunud nädala viimase päeva sumedal õhtupoolikul koduaguli ühte suuremasse vaatamisväärsusesse – linnaosanimelisse kaubanduskeskusesse (kuigi õigem oleks vast öelda, et multifunktsionaalsesse vabaaja veetmise multipleksi, mille üheks vaatamisväärsuseks on muu hulgas ka tegevuse lõpetanud lastekohviku tondiloss). Iseenesest ei midagi erakordset. Nädalalõpuõhtu kaubandusmekas veetmine on töönädala üleelanuile sama, mis HD Taneli uus video tiinekatele. Aga sedapuhku läks niimoodi, et asjaolude kokkulangemise tulemusel olin ma poodlemistivoli umbses üsas ajal, mil endast otsustas märku anda potentsiaalsele tulekahjule viitav häirekellade süsteem, kirjutab meie kolumnist Aleksandr Popov, küsides: «Kellele lüüakse häirekella?».

Saabunud külmalaine on kõrvalmõjuna toonud kaasa ka ägeda trendi (vähemalt selles konkreetses šoppamise smaragdis) automaatuste minimaalseks avanemiseks. Kui osades kohtades kasutatakse külmade ilmadega «ussimängu» meetodit – uksed avanevad diagonaalis ja on ainult üks koridor – siis selles konkreetses olukorras jäi automaatuste vahele sama kitsas pilu, kui lennujaama turvaväraval. Minusugune karvapall sealt kiirelt liikudes küll läbi ei mahu, küll aga võin ma seal edukalt imiteerida stseeni Alan Alexander Milne'i teosest, kus Karupoeg Puhh jäneseuru ukseavasse kinni jääb. Või siis saab mõni lapsevankriga pereema sinna pilusse kinni kiilunud vankrit vaadates loota, et äkki lapsega siiski midagi ei juhtu, küll aga saab tema kogu kogukondliku raskuse oma seljale. Suhteliselt nadid variandid mõlemad olukorras, kus maja põleb ja rahvas amokki jookseb.