Koolipsühholoog paneb südamele: kurnatus võib ka laste puhul viia läbipõlemiseni

FOTO: Harald Jeske / PantherMedia / Scanpix

Vanemal võib olla raske uskuda, et laps on väsinud ja elutempo on tema jaoks liiga kiire. Perekeskus Sina ja Mina psühholoog-nõustaja Auli Andersalu-Targo ütleb, et tegelikult võivad ka lapsed kogeda suure koormuse ja vähese puhkamise tõttu kurnatust, mis võib viia isegi läbipõlemiseni. Hoolimata sellest, et kiire elu toob näiliselt suurema edu, vajab laps tegelikkuses aeglast elu, mis aitab süveneda, õpitut omandada ning annab jõudu pikemaks ajaks.

Hoolimata pikast jõulupuhkusest kogevad paljud lapsed keset talve suurt vaimset ja füüsilist väsimust. Küllap on see tunne tuttav ka täiskasvanutele, et mõnel hetkel on töö ja koduse eluga seotud koormus liiga suur ning tekib väljakannatamatu vajadus puhkamise järele. Lapsedki võivad kogeda liiga suure koormuse ja liiga vähese puhkamise tõttu kurnatust, mis võib viia läbipõlemiseni.

Praegu on paras aeg mõelda sellele, kuidas toetada oma lapse oskust end parajalt pingutada ja puhata. Lastel on vaja juba varasest east alates koguda enda mõistmise ja enda hoidmise tarkust. Selline tarkus aitab tal nii lasteaias kui ka koolis ette tuleva koormuse ja stressiga toime tulla. Kui lapse stressikindlus suureneb, on ta täiskasvanuna tulevikus suuteline end paremini läbipõlemise eest kaitsma. Laps peaks juba väiksena õppima seda, et elus on oluliseks tasakaal tegevuse ja tegevusetuse vahel, et temast ei kasvaks üle töötav, end piitsutav täiskasvanu, kes võib liigse pingutuse tõttu läbi põleda.

Kuigi tundub, et lapse päev peaks olema asjalikuks planeeritud, on tegelikult hädavajalik jätta tema päeva rahulikku niisama olemise aega. Lapse ja ka täiskasvanu elus ei pea olema korraga liiga palju asju teoksil. Kiire elu tundub küll peibutav, sest sellega kaasneb justkui suurem edu, kuid tegelikkuses aitab aeglane elu süveneda ning lapsel jätkub jõudu pikemaks ajaks.

Liiga pikalt stressirohkes olukorras viibides võib juhtuda see, et lapsel ei ole enam aega vajalikeks puhkepausideks. Neid pause on aga vaja, et ta saaks päeva jooksul kogetud muljeid enda sees selgemaks mõelda ja suudaks kas lasteaias, koolis, huviringis või trennis saadud uusi teadmisi paremini omandada.

Kui lapse elu on kõrvalt vaadates justkui korras, kuid tegelikult on koormus talle üle jõu käiv, võib ta sattuda kurnatusse ja isegi depressiooni. Oma töökogemuse põhjal võin ma öelda, et ka laste ja noorte juures võib leida läbipõlemise märke. Kui laps on nii füüsiliselt, vaimselt, sotsiaalselt kui ka hingeliselt üle koormatud, kogeb ta suurt väsimust, mis halvendab tugevalt tema vaimset tervist. Laste puhul võib liiga suur koormus tähendada seda, et tal on näiteks pikad lasteaiapäevad koos huviringidega, kuhu minek võtab palju aega ja tal ei jää päevas enam rahulikku omaette olemise aega. Või siis on mõne tundlikuma lapse jaoks igapäevane koolikeskkonna müra liiga raske taluda, see väsitab teda ja kui veel pärast kooli toimub kodus pereliikmete vahel tülitsemine, ei saa ta järgmiseks päevaks välja puhata. Sama võib juhtuda ka koolilapsega, kel on raskused õppimises, sest ta ei ole veel selgeks saanud õigeid õpioskusi ning hiljem trennis peab ta vastama treeneri kõrgetele ootustele ja samal ajal tulema toime trennikaaslaste halvustavate märkustega. 

Kui sulle tundub, et sinu lapse jaks on otsas, siis püüa panna tähele, mida väljendab ta oma sõnadega ja kehaga. Vaata ja aruta temaga, kas ta jaksab tegutseda ja ringi liikuda või ei ole tal enam jõudu. Võid talle öelda: «Ma vaatan, et sa oled vist väsinud. Mul oleks hea meel, kui sa tuleksid mulle korraks kaissu ja räägiksid sellest.». Uuri hoolival moel lapse käest, kas ta tahab suhelda sõpradega ja pereliikmetega või eelistab neist eemal olla. Hea oleks last toetavalt kuulata ja öelda talle rääkima julgustavaid lauseid: «Mulle tundub, et sa oled viimasel ajal olnud palju omaette. Mulle meeldiks teha sinuga koos üks jalutuskäik ja siis saame rääkida sinu sõpradest.». Võiksid uurida lapselt, kas ta suudab teha koolitöid või tundub õppimine praegu liiga suur pingutus. Küsi «Kuidas sul õppimine läheb?» küsimuse abil hoopis «Ma olen tähele pannud, et õppimine võtab sul rohkem aega. Need praegused teemad on vist rasked? Ma aitan sind väga hea meelega, kui sa minu abi soovid.». Ja pane tähele kindlasti ka seda, kas laps naeratab, teeb nalja või on ta muutunud tõsisemaks, kurvameelsemaks. 

Vanemal võib olla raske uskuda, et tema lapsel on tõesti väga raske ja paljud lapsed tõmbuvad seetõttu endasse ning avavad end vanematele järjest vähem. Olen oma töös koolipsühholoogina kuulnud liiga sageli laste jutte sellest, kuidas vanemad arvavad, et lapsed tahavad lihtsalt tähelepanu ja pole nende olukord nii hull midagi. Lapsest aitab paremini aru saada ja tema probleemide sügavust mõista see, kui vanemad oma lapsi tähelepanelikult ja aktiivselt kuulavad. Sageli kogevad lapsed suurt kergendust, kui nende lähedal on täiskasvanu, kes neid tõsiselt võtab ja parimal juhul võiks see täiskasvanu olla lapse enda ema või isa. 

Lisaks kuulamisele aitab lapsel oma jaksamise piiri hinnata ja stressiga toime tulla see, kui vanemad temaga räägivad mina-keeles oma kogemustest pingete maandamisel. Sa võid talle näiteks öelda, et kui sul endal on raske tööpäev olnud ja sa tunned, et enam ei jaksa, siis mõtled sellele, kuidas koju jõudes ootab sind armastav pere ja su tuju läheb kohe paremaks. Võid lapsele õpetada ka erinevaid nippe, mida ise kasutanud oled. Näiteks teeb head jalutuskäik pärast tööd või väikene uinak pärast pingutust. Võid lapsele ka rääkida, et kui oled hommikul söönud head putru ja enne lahkumist temaga saanud kallistada, algab sinu päev hästi. Lapsel oleks vaja vanemate abiga selgeks saada oma jaksamise piir ja talle kõige sobivamad taastumise viisid.