Noor naine tööeluga kohanemisest: iga päev nutan ja ei taha tööle minna

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

«Lõpetasin see aasta keskkooli ja otsustasin aasta vabaks võtta, et tööle minna. Tahtsin puhtast uudishimust näha, kuidas on tööl käia. Kuna siiamaani toetas mind rahaliselt ema, siis oli tähtis ruttu töö leida, et ei peaks vanemate kulul elama. Ema ise elab Soomes ja mina elan koos elukaaslasega. Olin paar kuud töötu olnud, kui sain ühe tööpakkumise,» kirjutab noor naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Käisin proovipäeval ja selgus, et see töö üldse ei sobi mulle – mul tekkis automaatselt mingi vastik tunne ja ma teadsin kohe, et ma ei taha seda tööd. Ma olin endast väljas, ma nutsin lakkamatult, et mis edasi saab. Söögiisu oli kadunud ja muutusin täitsa nõrgaks, kuna kartsin, et ei leia nii pea uut tööd endale.

Elukaaslane ja ema arvasid, et ma ei pea seda tööpakkumist vastu võtma, kui see mulle üldse ei sobi. Ema ütles, et me saame hakkame ja et ma ei muretseks. Tänu nende toetusele suutsin maha rahuneda ja sain rahulikult edasi elada.

Paari kuu möödudes ei olnud ma uut tööd leidnud ja otsustasin kodu lähedale tööle minna, kuigi selle töökoha kohta olin palju negatiivset kuulnud, otsustasin siiski proovida. Sain sinna tööle ja nüüdseks olen seal peaaegu kuu töötanud ja jälle sama probleem, mulle üldse ei meeldi seal, ma olen totaalses masenduses, sest ma ei taha seal üldse olla, iga päev tööle minnes tuleb vägisi nutt peale – isegi seda kirja kirjutades pisarad lihtsalt voolavad. Ma ei suuda ennast vaos hoida, olen nii emotsionaalseks muutunud, et see ei lase enam elada, iga asja peale tuleb nutt peale. Ma ei julge enam emale öelda, et mulle jälle see töökoht ei sobi.

Sellest siis tekkiski küsimus, et kas see on normaalne? Ma ei saa ise ka enam aru, kas mul on hirm töö tegemise ees või tõesti mulle ei sobi see töökoht? Ma ei oska enam mida teha, iga päev vaatan töökuulutusi ja otsin, et äkki leian midagi paremat. Nii raske on olla, kui igapäev ärkan ja mõeldes selle töö peale, ma lihtsalt nutan ja ei suuda midagi teha. Öösiti näen ma unes ka, et teen tööd, siis ärkan selle peale üles ja see väsitab mind veel rohkem.

Kõige hullem selle asja juures ongi see, et ma ei suuda ISE otsustada, mida ma tegema peaksin. Kui elukaaslane ütleb, et ma ära tuleksin, siis ma ei julge. Mõned tuttavad ütlevad, et ma ei saa ju ära tulla, kui pole uut tööd leidnud. See kõik väsitab mind vaimselt. Ma tahan nii väga ära tulla, aga hirm on suurem, et mis saab edasi. Mis oleks sellises olukorras kõige õigem tegu?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Esimese töökoha valik keskkoolist tulnuna on noorele inimesele tihti keeruline. Tehtav otsus tundub teile - ja eks ongi - väga tähtis. Soovite ju leida töö, mis sobiks mitmel viisil: pakuks väljakutset, oleks normaalselt tasustatud, oleks seotud isiklike huvidega, pakuks arenguvõimalust, ka sobivus inimestega, kelle seas töötada, on oluline. Samas, kui korraga kõike tahta, võib juhtuda, et ei leiagi sobivat. 

Kirjutate, et läksite tööle ühelt poolt uudishimust, et lihtsalt proovida, teisalt aga ka majanduslikel põhjustel. Kas oleks võimalik jääda vaid nende kahe nõudmise juurde ja teised tagaplaanile jätta? Siis ehk ei olekski nii keeruline harjuda isegi seesuguse tööga, mis ei meeldi. Palka teile ilmselt ju maksatakse, nii et materiaalne pool on kaetud; uudishimu olemasolu või selle kadumine on aga ikka suhtumise (ka iseenda motiveerimise) küsimus. Suhtumist saab soovi korral muuta, motivatsiooni tõsta. 

Suhtumine ongi selles olukorras (ja tegelikult igas olukorras) määrava tähendusega. Suhtumise kaudu anname me sündmustele tähenduse. Ja ikka on meil valik: saame valida suhtumist, saame valida tähendust, kuigi esmapilgul võib tunduda, et ainuvõimalik on suhtuda ainult ühtmoodi ja esmase reaktsiooni põhjal. Kui aga olukorda analüüsida ja ratsionaalselt mõelda, selgub enamasti, et sama sündmuse/olukorra tähendusvälja on võimalik laiendada veel paljude lisatähendustega, on võimalik muuta oma suhtumist ja hoiakuid. 

Praegu ilmselt keskendute pigem sellele, mis on teie uue töö juures halvasti, mis on ebasobiv või lausa vastik. Kui järele mõtlete: kas töö juures on ka sellist, mis vähegi meeldib või mis on isegi tore? Ehk olete liigselt keskendunud töö negatiivsetele külgedele ja lihtsalt ei märka positiivset? Ent kui ükski asi tõesti ei aita tööd meeldivamaks või vähemalt talutavamaks muuta, siis on otsus sellest loobuda ja mõni uus otsida ilmselt õigustatud. Keegi ei peaks tegema tööd, mis talle üldse ei sobi, aga ühest kohast teise jooksmise asemel peaks enne iseennast tõsiselt uurima, iseendalt tõsiselt küsima: mis on see, mida mina tahan?

Usun küll, et võite sellesse olukorda rahulikumalt suhtuda. Inimene võib kindlasti vahetada tööd-ametit seni, kuni leiab sobiva. Kas teate, mis teid tegelikult selle olukorra juures nõnda ärevaks teeb? Raske majanduslik olukord ei paista see olevat. Mida pelgate? Kas sarnaseid ärevus- ja nutuhooge on ka enne olnud? Millised muutused teie elus on olnud lähiajal ja kuidas need praegust võivad mõjutada? Usun, et vastused viimastele küsimustele on olulised, ja ehk oleks vaja neid arutada kellegagi, keda usaldate. Ka mõne asjatundjaga (nõustaja, psühhoterapeut) rääkimine võiks tulla kasuks.»

Tagasi üles