Tõnu Aav ütleb esimese sõna, ja juba tunned ta hääle eksimatult ära – mahlane, sügav ja värvikas. Krutskeid täis! Kohe-kohe täitub armastatul näitlejal 80 aastat, kuid see ei takista teda endistviisi tembutamast. Ja armastamast.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Täna lahkus Draamateatri näitleja Tõnu Aav. Postimees avaldab Tõnu Aava mälestuseks intervjuu, mille ta andis sel kevadel ja milles Aav tunnistas, et on armastatud ja õnnelik.

«Eestiaegne kupleesalm ütleb, et armastus on unistus, sa pead ise seda uskuma. Mis ta täiuslikult olema peaks, kes seda teab. Olin kümme aastat lesk olnud, aga üksi on igav elada. Nii võtsin plaani endale naine leida. Selle kindla sooviga ma puhkusereisile Türki sõitsingi. Ma isegi teadsin täpselt, missugune see naine peab olema – ilus, nagu siit juuresolevalt pildilt näha, taluperest, ja ei tohi olla üksik laps. Kambakesi kasvavad lapsed palju paremaks inimeseks. Ja niipea kui Ruthi nägin, sain kohe aru – tema ongi. Ma seda ei tea, millal Ruth aru sai.»

Aga kuidas sa aru said? Tänapäeva noortel oleks väga kasulik seda teada – inimesed ei usalda enam oma tundeid. Esimest sammu tutvumiseks on pagana raske teha.

Raiutagu mind kas või tükkideks, mis tahes tüki külge suu jääb, see ütleb: «Ei tea!» Armastusega just nii ongi. Südameasju ei saagi mõistuse ega loogikaga seletada. Mu vana kallis Marlene Dietrich on öelnud: «Enamik naisi arvab, et maailm on neile midagi võlgu.»

Armastus, mille nimel surma minnakse, on minu meelest lollus – elust väärtuslikumat ei ole! On üks tark lause: «Suure armastuse võib võita ainult surm. Või veel tugevam armastus.» Ja tegelikult nii ongi. Ruthil oli ka teine elu, kui kohtusime, aga see oli koeraelu. See on üks igavene vedamine, et me selle Ruthi kätte saime!