Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Tõnu Aav ütleb esimese sõna, ja juba tunned ta hääle eksimatult ära – mahlane, sügav ja värvikas. Krutskeid täis! Kohe-kohe täitub armastatul näitlejal 80 aastat, kuid see ei takista teda endistviisi tembutamast. Ja armastamast.

Näitlejate suhted on tihti nagu tuulte pöörised, kuid Tõnu on erand – teda paneb liikuma vaid suur armastus ja täielik pühendumine. Maestro kõrval seisab 17 aastat noorem Rutike, silmad säramas ja figuur sire nagu kooliplikal. Ruth Aav (endine Pihlapuu) pakub südamekujulistest tassidest teed ning ütleb sõna sekka ka meie jutuajamises.

«Tõnu lihtsalt tuli minu juurde, istus kivi otsa, rääkis ja rääkis… Jäingi teda kuulama,» meenutab naine. No mis siin imestada? Minagi unustan end õige mitmeks tunniks Tõnu Aava põnevaid lugusid kuulama. Saan teada mõndagi armastuse saladusest, kuulsuste kummardamisest ja sellest, miks rahvusküsimuses tuleb tundlikuks jääda. Kokkuleppel vanameistriga ütleme kolmekesi juttu rääkides üksteisele sina.

Tead, Tõnu, sind võib lausa kadestada! Sest peamine elus on sul olemas – armastus.

Muidugi on armastus kõige tähtsam! Eestiaegne kupleesalm ütleb, et armastus on unistus, sa pead ise seda uskuma. Mis ta täiuslikult olema peaks, kes seda teab.

Olin kümme aastat lesk olnud, aga üksi on igav elada. Nii võtsin plaani endale naine leida. Selle kindla sooviga ma puhkusereisile Türki sõitsingi.

Ma isegi teadsin täpselt, missugune see naine peab olema – ilus, nagu siit juuresolevalt pildilt näha, taluperest, ja ei tohi olla üksik laps. Kambakesi kasvavad lapsed palju paremaks inimeseks. Ja niipea kui Ruthi nägin, sain kohe aru – tema ongi. Ma seda ei tea, millal Ruth aru sai.

Aga kuidas sa aru said? Tänapäeva noortel oleks väga kasulik seda teada – inimesed ei usalda enam oma tundeid. Esimest sammu tutvumiseks on pagana raske teha.

Raiutagu mind kas või tükkideks, mis tahes tüki külge suu jääb, see ütleb: «Ei tea!» Armastusega just nii ongi. Südameasju ei saagi mõistuse ega loogikaga seletada.

Mu vana kallis Marlene Dietrich on öelnud: «Enamik naisi arvab, et maailm on neile midagi võlgu.»

Armastus, mille nimel surma minnakse, on minu meelest lollus – elust väärtuslikumat ei ole! On üks tark lause: «Suure armastuse võib võita ainult surm. Või veel tugevam armastus.» Ja tegelikult nii ongi. Ruthil oli ka teine elu, kui kohtusime, aga see oli koeraelu. See on üks igavene vedamine, et me selle Ruthi kätte saime!

See on lahe, et sa kasutad sõna vedamine. Minu arvates veab elus tegelikult kõigil inimestel, nad lihtsalt ei saa sellest aru. Ei julge oma südant kuulda võtta.

Ruth: Mina olen terve elu käitunud selle järgi, kuidas mu süda ütleb. Alati on ju keegi kõrval, kes tahab õpetada ja teab, kuidas sulle oleks parem. Aga mina ei ole seda mitte kunagi kuulanud. Mina ju tulevikku ette ei tea, aga süda teab. Tõnu on kohutavalt hea inimestetundja!

Tõnu: Kuulen elus esimest korda. (Dramaatiliselt.) Miks oled mu eest seda varjanud? Ja pole ma midagi nii hea, ma tõstan häält ka, kui kusagil näiteks ebaõiglust näen. Peab karjuma, siis läheb koorem südame pealt ära.

Ruth: Me mõlemad olime kohtudes täiskasvanud inimesed – mina olin 49 ja Tõnu natuke rohkem. Abiellusime alles siis, kui mina sain 55. Ükskord läksime juba kohale, aga siis tuli välja, et enne tuleb ikka avaldus kirjutada ja oodata. Küll ma olen õnnelik temaga koos. Tõnu on hästi rõõmsameelne! Nii head nalja teeb iga päev, mul on väga lõbus!

Kuidas te oskate kodus nii mõnusat atmosfääri hoida?

Ruth: Ma teen välisukse lahti ja mulle tuleb kohe vastu soe kodulõhn. Tean, et Tõnu on teises toas ja kohe hõikab: «Ruuttuu!»

Me oleme mõlemad suured naljamehed, aga parajad ärapanijad! Kui telekat vaatame, siis kommenteerime, ja see teebki asja õieti lõbusaks. Ja meil on palju omaenda nalju. Hommikul tulen ja küsin: «Kiisupoeg, kuidas sa magasid öösel?» Ja tema ütleb, et tema on hoopis Carmen Kass, tema armastab kartuleid.

Tõnu: Minu arvates on Carmen üks igavesti tark naine! Temalt küsiti, mis on tema lemmiktoit. Ja tema vastas: kartul. See on targasti öeldud. Ta võib ju süüa linnukeeli, aga ütleb nii, et mitte rahvast kaugeneda.