Eestlanna pihib: rahustasin lärmi peale ärganud poega ja nutsin, sest kartsin, et ta on tapnud lapse, keda ootasin

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

«Ma ei väida, et olen ise veatu. Kindlasti mitte. Lahutusel on alati kaks poolt, aga vägivalda ei pea keegi kannatama! Sellel teguviisil pole õigustust,» sõnab rasedana perevägivalda talunud Maian. 45-aastane Eesti naine räägib oma loo.

Tere, minu nimi on Maian, olen 45-aastane täiesti tavaline naine: rõõmsameelne, seltskondlik ja oma peret hoidev inimene. Mul on kaks täiskasvanud poega, vanem 21-aastane ja noorem 19-aastane. Lapsed on ju igale emale suureks rõõmuks, nii ka minu pojad. Ikka väikeste tõusude ja mõõnadega koos. Töötan toidukaupluste ketis puhastusteenindajana. Armastan oma tööd, kuna saan end ümbritsevate inimestega väga palju suhelda. Naerame ja naljatame tihti, millest sain koos poegade isa Peetriga koos elades ainult unistada, aga see selleks. Temast räägin veidi hiljem. 

Hoolin väga ka loomadest, eriti koertest. Hetkel on kodus 3 spanjelit: Cara, Sonnie ja Luna. Ei oleks iial arvanud, et minust saab kolme koera omanik, aga elul on alati varuks midagi pakkuda, nii et võtangi seda kui uut õppetundi, mis on eelkõige positiivne. Tegelen veel punumisega - teen ajalehest paberpunutisi, maalin numbrite järgi ja teen pärlmaale.

Nüüd siis edasi minu ja Peetri tutvumise juurde.

Me tutvusime 1992. aasta suvel seoses jaanipäeva pidustustega. Olin eelnevalt sõbranna soovil, kes sel ajal Pärnus elas, ka sinnakanti elama kolinud. Jäin Peetrile silma siis, kui ta sai teada, et samasse külla, kus elas ta ema, oli kolinud üks noor neiu, ja loomulikult oli ju uudishimust vaja too neiu ikka üle vaadata.

Paari päeva möödudes kohtusime uuesti ja siis jäimegi kokku. Suhe arenes tegelikult kohutava kiirusega. Mõtlesin sellest kogu aeg, kui koos olime, sest teineteise tundma õppiseks meil aega nagu polnudki. Kõik käis meeletu kiirusega. Püüdsin Peetriga sel teemal pidevalt rääkida, aga tema meelest oli see kõik loomulik. Varsti jäin lapseootele. Olime selleks ajaks minu ema palvel Võrumaalt tagasi Pärnumaale kolinud. See otsus ei meeldinud aga põrmugi Peetri emale ja õele. Hiljem, kui olime end uues kodus sisse seadnud, rääkis Peeter mulle, mismoodi püüti teda veenda, et ta minuga koos ära ei koliks. Tema ema olevat öelnud, et las läheb üksi ja kasvatagu last ka üksi.

Uskumatu suhtumine, aga Peeter tuli ikka minuga. Peetriga koos oldud aastate jooksul sain aru, et ma ei ole tema ema ja õe kõige suurem lemmik. Kui meid külastati, tundus kõik võlts ja vastupidi samuti. Peetril oli veel kaks vanemat venda, kes vaevlesid alkoholismi küüsis ja paraku vaevles selles ka Peeter ise, millest mina, rumaluke, tutvudes aru ei saanud. «Armastus teeb pimedaks» ja «Noor ja rumal» on ju teada-tuntud laused. Rahustasin ennast ja olin seda meelt, et ehk muudab Peetrit isaks saamine. Eksisin rängalt, sest midagi ei olnud muutunud ka sügiseks, kui sündis teine poeg. 

Nii Peetri ema kui ka Peeter ise üritasid mind veenda, et aborti teeksin. Korra püüdis ka minu ema mind mõtlema panna, et kas nii ruttu on teist last vaja, aga otsuse tegin siiski mina ja ei kahetse seda siiani. Minu keha, minu lapsed - järelikult pidi nii minema.

Olin kodune, sest Peeter arvas, et tema peab perele raha teenma ja mina saan lastega kodus olla. See tundus mõistlik, aga «rõõmu» esines vahelduva eduga, sest iga kord, kui mu armas laste isa tsüklis oli, tuletas ta mulle meelde, kui suuremeelne ta oli. Lisandusid ilmselged liialdused ja labane sõim, ning kui püüdsin ennast kaitsta, et see on vale, sain peksa. 

Nutt tuleb peale. Vabandan, aga seda ei ole kerge meenutada. 

Kord ründas Peeter mind ka siis, kui kandsin teist poega, haarates mul kõrist. Ma ei mäleta, kust ma võtsin jõu, et ta enda küljest lahti saada ja elutoa põrandale pikali lükata, aga kui mul pilt tagasi ette tuli, olin saanud magamistoa ukse lukku keerata. Tema lõhkus ukse taga, röökides, et olen lits ja muud sellist jama. Ma rahustasin vanemat poega, kes oli selle lärmi peale ärganud ja nuttis. Ise nutsin samuti, sest arvasin, et äkki on Peeter tapnud lapse, keda siis kandsin. Ta niimoodi rabeles pärast seda juhtumit mu sees.

Siis veel üks olukord, kus sain tunda Peetri ema «poolehoidu». Nimelt läks Peeter oma sugulasi vaatama, lubades enne ärasõitu, et tuleb paari päeva möödudes tagasi. Ta kadus kaheks nädalaks! Olin ikka veel teise poja ootel. Kui õigesti mäletan, oli see suvel jaanipäeva paiku, sest tal oli töölt vaba aeg. Loomulikult hakkab igal normaalsel inimesel lähedase pärast süda valutama, kes kaob ja endast märku ei anna. Magamata ööde ja aastase lapse kõrvalt käisin iga päev naabrite juures ta emale ja vanema venna naisele helistamas, et uurida, kus mu elukaaslane on. Tema kallis ema arvas, et ma muretsen liialt ja peaksin laskma Peetril lõõgastuda ja mõtlema sellele, et äkki ta ei soovigi enam minu juurde naasta. Pole vaja igapäevaselt helistada. Uskumatu, eks? Sain Peetri emalt võtta ka sellepärast, et kui poeg teda vaatamas käib, ei ole tal kunagi raha. Tookord läksin ta emaga ametlikult riidu. See ei olnud minu mure, et ta armas poeg seal käies koos oma vanemate vendadega raha maha joob ja selles mind süüdistab.

Nii see pall koguaeg veeres. Ikka ja alati suutsin andestada, et äkki midagi muutub. Kui lapsed olid väikesed, kartsin, et jään koos nendega nälga ja kodutuks, mõtlemata sealjuures, et finantsiliselt oli sel ajal suurimaks aitajaks minu ema. Peetril oli töökoht ja puha, aga ta suutis minu selja taga peaaegu kõik oma teenitud raha hävitada. Mõni aasta hiljem selgus suure šokina, et ta valetas mulle, et firmal pole raha palka maksta, aga tegelikult jagas ta oma raha sugulastele ja jõi selle sõna otseses mõttes maha. Mina, totuke, olles kahe väikese lapsega kodus, uskusin teda. Lasin endaga manipuleerida ja ennast vastavalt alkohooliku mõjutustele väänata, arvates, et elu peabki selline olema.

Aeg möödus ikka samamoodi. Peetri alkoholilembuse saatel kolisime vahepeal suuremasse korterisse, sest poisid kasvasid ja neile oli oma tuba vaja. Kuna meie rahaline seis oli nagu oli, otsustasime uue kodu osta järelmaksuga. Uue korteri müüja oli sellega nõus ja lõimegi käed. Seni, kuni summa tasutud sai, viisin mina iga kuu Peetri poolt teenitud osamakse ära. Selle aja jooksul sain kuulda, kui kõva mees ta on, et oma perele uue korteri ostis, ja seda muidugi purjus olles. Kainena oli ta vaikne, kisu või sõnu suust. Olime kokku leppinud, et korter saab tema nimele, sest tema ju selle eest maksis, aga vormistamise päeval otsustas Peeter tööle minna. Olin imestunud, aga notari aeg oli kinnitatud ja kohale tuli minna. Ütlesin, et korter pidi ju tema nimele minema, mille peale tema lõi käega ja ütles, et võtku ma enda nimele. Peale seda kuulsin peaaegu meie kooselu lõpuni, milline varas ma olen, et korteri oma nimele kavaldasin.

Nagu ma juba enne ütlesin, vahetas Peeter töökohti ja tutvuste kaudu sai ta uue töökoha Venemaale. Ta oli kuu aega seal ja kaks nädalat kodus. Selle tööga kaasnes ka tohutu palgatõus. Tema raha seisis kodus ja olin tema palvel ka ise veel kodune. Oli kokku lepitud, et vajadusel saan kogu aeg majapidamise tarbeks raha võtta, mis on ju loomulik. Iga kord, kui tekkis olukord ja soovisin koos poegadega kooli poolt pakutavatele väljasõitudele minna, küsisin viisakusest Peetri käest raha võtmiseks luba, sest see tundus loogiline. Sain loa, aga kui ta kaugelt joogisena koju tuli, süüdistas ta mind taas varguses ja nimetas muiduleivasööjaks. Ma ei saa siiani aru, mida ta mõtles, aga ta oskas imehästi sellised olukorrad ära lahendada nii, et ma temaga edasi kokku jäin.

Töö Venemaal lõppes ja edasi tulid Saksamaa, Soome ja Norra. Selleks ajaks oli ta nii kaugele jõudnud, et muretses endale esimese auto. Rõõm oli suur, eriti lastel. Iga kord, kui Peeter kodus käis, külastasime tema sugulasi. Nende külaskäikude tagajärjeks oli see, et Peeter ei jätnud enam koju raha, andes seda vaid jao kaupa. Summad olid ju suured, äkki varastan ära, kui tema tööl on. See idee pärines tema emalt ja õelt.

Füüsilisele ja vaimsele vägivallale järgnes nüüd ka majanduslik.

Kannatasin kuni 2016. aasta 1. oktoobrini. Olime vahepeal, aastal 2007, abiellunud. See oli tema soov, põhjendusega, et siis oleme kõik ühe perekonnanimega. Minust oli taaskord rumal arvata, et ta teeb seda südamest. Meie abielu vahepeal oli Peeter minu suurel palvel aasta aega karsklane. Võideldes depressiooniga, käisin siis ka juba ise tööl. Soovisin siiralt teda aidata ja palusin, et ta laseks paigaldada ampulli. Ta sai isegi minult abi paludes aru, et tema joomingud olid pöörased.

Mõeldud, tehtud. See oli imeline aasta! Aga ainult see aasta ja laste sünnid. Oli muidugi ka teisi ilusaid hetki, aga seda varjutas Peetri tumedam pool.

Pärast seda aastat jätkusid joomingud vaikselt süvenedes edasi. Mäletan sedagi, kui ta mulle kingitud kuldehted koos abielusõrmustega pandimajja viis, et oma joomahullust rahuldada. Sel hetkel «lõpetas» Peeter meie abielu. Küll mitte ametlikult, aga oma teoga küll. Pärast kiitles, kui palju ta nende eest raha sai.

Julm. Siis ma otsustasin temast lahutada. Panin paika kõik kuupäevad, mis olime lahutusega seoses kokku leppinud, et see ametlikult ära teha, aga Peeter otsustas pudeli kasuks, lootes, et saab sellega aega venitada. Mina olin kange, panin uue aja kirja ja sellest tal enam pääsu polnud. Varsti jõustus meie lahutus.

Tema pidi omale uue elamise muretsema, sest mina ju «varastasin» temalt kodu. Lahutusega kaasnes seegi, et ta soovis minuga edasi koos olla ja suhelda, lootes, et äkki toimib see kõik distantsilt. Ta oli endale Pärnu lähedale saanud uue korteri ja tema jaoks oli kõik ideaalne. Kuigi see talle ei meeldinud, et minu juures olles ta alkoholi tarbida ei tohtinud. Tegin talle lahutuse alguses piirid selgeks. Andsin talle võimaluse muutusteks ja enda muutmiseks. Üritas, mis ta üritas, seda ei juhtunud.

Lõpetasin pärast paari aastat proovimist meie suhte. Ta küll üritas mulle ligi pääseda, aga olin psühholoogilt abi saades kindel kui kalju. Käin sama psühholoogi juures siiani. Peetri arvates olin debiilik, sest tema meelest ei oleks ükski korralik arst ravi ajal andnud soovitusi, kuidas teise inimesega käituda ja toimida. Need soovitused aga toimisid, sest võtsin ennast kokku ja tahtsin südamest sellest pääseda. Kui inimene ise enda nimel ei tegutse, ei aita teda keegi teine.

Nüüdseks ei ole me üle pooleteise aasta suhelnud ja paistab, et ka tema on loobunud. Enam ei ole öiseid kõnesid, mille jaoks ta eraldi kõnekaardi ostis. Ei ole anuvaid ja sõimu sisaldavaid sõnumeid.

Tore, kui ta on aru saanud. Loodan seda siiralt. Olen uhke ka selle üle, et sain poegadele tõestada, et ma ei ole nõrk, kannatades aastaid nende isa poolt tulevat vägivalda. Mul oli Peetri pärast ka poegadega suur riid, sest Peeter kasutas neid selleks, et minu kohta infot saada. Kui sellest aru sain, saatsin pojad raske südamega isa juurde elama. Sellele järgnes kaks päeva hiljem Peetri sõnum, et pean kiiremas korras oma perekonnanime vahetama. Jäin nimelt peale lahutust vastastikusel kokkuleppel tema perekonnanime kandma.

Sel ajal, kui pojad juba tema juures elasid, käis Peeter koos poegadega minu pool oma asju nõudmas. Lahutuse alguses tehtud kokkulepped olid tal selleks ajaks ununenud. Milline isa käitub oma poegade juuresolekul nii? Vaatamata kõigile takistustele on pojad minu juurde tagasi tulnud, ja mina ei sega nende suhtlust isaga, sest see on nendevaheline teema ja on poiste otsustada, kui lähedale nad isa endale lasevad. 

Mina olen nüüdseks ülimalt õnnelik, sest olen vabanenud meeletult raskest koormast, mis mind sõna otseses mõttes enda alla mattis. Lähedased on minu üle uhked, sest ma saan olla mina ise. Tegelen oma hobidega, ega pea enam abikaasale aru andma, kas seda on tingimata vaja ja siis pealt vaatama, kuidas tema televiisori ees istub. Ühesõnaga suutis Peeter oma manipulatsiooniga rikkuda nii minu kui ka poegade elu.

Ma ei väida, et olen ise veatu. Kindlasti mitte. Lahutusel on alati kaks poolt, aga vägivalda ei pea keegi kannatama! Sellel teguviisil pole õigustust.

Siinkohal tahan oma lugu lõpetades öelda kõigile naistele ja meestele, et elu, mida elate, on ainult ühekordne. Ärge laske ennast mitte mingil moel alandada. Abi on teie endi käeulatuses ja teie endi teha, kui vaid seda soovite. Olen oma paranemise eest siiralt tänulik eeskätt iseendale, oma kallile emale, MTÜ Elus Fondile ja südamesõbrannale. Ilma kõigi nendeta oleksin lõpetanud kas hulluna või paha lausa mõeldagi, kirstus. 

Otsige abi, te ei kahetse seda! Elu on ilus!

MTÜ Elus Fond-il on traditsiooniks välja anda jõulutoetus inimesele, kes on valmis avaldama oma lähisuhtevägivalla loo. Seekord läks toetus naisele, kes oma 45 eluaasta jooksul nii mõndagi läbi elanud. 

Sõbranna avaldab loo muudetud nimedega. Andmed on toimetustele teada.

Tagasi üles