Lumehelbekese piinad: klaasist veinist piisas, et anda elu lollim lubadus

Ajakirjanik Heelia Sillamaa osaleb Deutschland Klassikeril.

FOTO: Kristi Tüvi / Kujundus: Andreas Vinkel

Olen siiani elus andnud vaid ühe suure spordilubaduse – võtta koos elukaaslasega osa küllaltki karmist Aafrika matkast. Õnneks jõudsin ma enne matka temast lahku minna. Nüüd õnnestus mul kolleegile aga veelgi suurem lubadus anda ja sel korral pole mul lahku minna kellestki.   

«Heelia, kas sa sporti teed?» tundub igati süütu küsimusena, millega jõulupeol kolleegiga vestlust arendada. Muidugi teen ma sporti! Kord nädalas proovin ikka jooksma jõuda ja vahel harva õnnestub mul kogemata ka paar kätekõverdust teha. Kui sellele küsimusele järgneb aga uus küsimus: «Kas sa tahad meiega Deutschland Klassikeri läbida?» muutub asi juba kahtlasemaks.

Raivo Rimmi selgituse peale saan teada, et Deutschland Klassikeri näol on tegemist nelikvõistlusega, mille läbimiseks tuleb suusatada 50 kilomeetrit, sõita jalgrattaga 300 kilomeetrit, ujuda üle kolme kilomeetri ja joosta 42 kilomeetrit. Kuna tegemist on üpris uue võistlusega, ei ole seda läbinud veel ükski eestlane.  

Õnneks toimuvad kõik alad paarikuuse vahega ja lisaks on mul komme pärast klaasi veini endasse tunduvalt rohkem uskuda, kui ma tegelikult peaksin. Nii otsustan juba kaheminutilise vestluse järel oma jah-sõna anda – sel aastal läbin ma «Reporteri» tiimiga Deutschland Klassikeri. Pidu võib jätkuda.

Ettevõtte jõulupeol sai antud elu suurim spordilubadus.

FOTO: Erakogu

Kahjuks ei suuda ma aga ka sel korral vanarahva tarkust «hommik on õhtust targem» ümber lükata ja järgmisel päeval ärgates hakkab mulle kohale jõudma hirmutav reaalsus. Olen elu jooksul suutnud järjest suusatada maksimaalselt 15 kilomeetrit. Deutschland Klassikeril tuleb mul läbida korraga 50 kilomeetrit. Viimati kui ma rattaga 20 kilomeetrit sõitma pidin, halasin ma rohkem kui pahur pensionär, kelle lemmikkoha bussis on hõivanud 14-aastane nolk. Nüüd tuleb mul ühe päevaga läbida 300 kilomeetrit.

Rattaga sõitmine on igati tore, kuniks see kestab alla tunni. 

FOTO: Veera Bianca Papinoja

Julgen väita, et minu senine sportlaskarjäär illustreerib kenasti poole Eesti elanikkonna suhet spordiga. Kooli ajal sai käidud kergejõustikus, ülikooli ajal mõnes spordiklubi rühmatrennis, aga nii kui kätte jõudis kontoritöö, läks trennitegemine pea üldse meelest.

Nii-öelda vana rasva pealt sellist võistlust läbi ei tee. Töö kõrvalt on mul aga juba praegu raskusi sotsiaalelu säilitamisega. Samuti ei tahaks ma EKRE-le kurbust valmistada ja oma viimsetki aega, mis mul mehe leidmiseks ja pere loomiseks kuluks, hoopiski trennile loovutada. Lisaks kõigele muule ei ole ma kunagi tundnud ka huvi enda proovilepanekuks spordi vallas.

Vahel õnnestub ajakirjanikel ka tööajast trenni teha – näiteks videoloo jaoks tuletõrjuja varustuses mööda kõrghoone treppe joosta.

FOTO: Mihkel Maripuu

Mäletan hästi hetke, mil sattusin lugema artiklit sellest, kuidas Eeva Esse, kes on mulle erialaselt suureks eeskujuks, läbis Svensk Klassikeri. Mõtlesin, et küll on tubli naine, aga mina ei viitsiks ega suudaks kunagi midagi sellist läbi teha.

Just seesama mõte on aga see, mis ei lase mul Raivole helistada ja öelda, et jätan selle hullu võistluse asja ikka vahele. Miks ma ei võiks ära teha midagi, mida ma kunagi ei teeks? Midagi, mis pole absoluutselt minulik? Kui on üks asi siin maailmas, milles ma end kellelegi tõestama ei pea, siis on see sport. Mina defineerin end läbi töö. Vahelduseks suurele stressile teemadel «kas inimestele ikka meeldivad minu lood» tundub vaid iseendale millegi tõestamine aus ja õige asi, mida teha.

Aafrikas elades sai proovitud ka natuke matkamist. Õnneks või kahjuks õnnestus mul piirduda vaid paaritunniste matkadega.

FOTO: Erakogu

Nii otsustan alt ärahüppamise asemel anda suurest lubadusest esimesena teada hoopis oma isale, kes on tubli tervisesportlane ja mindki lapsest saati treenima motiveerinud. Tema esimene reaktsioon on täpselt see, mida ma ka ootasin. «Heelia, sa ei tee seda ära.» Minu enesekindla «ma teen selle ära» lause peale saan isalt aga juba entusiastlikuma vastuse. «Ära siis vähemalt Sillamaadele häbi tee. Me lähme juba täna suusatama.»

Tagasi üles