Naise ülestunnistus: miks ma lasin varateismelisel keeleneedi panna

FOTO: Lee Torrens / PantherMedia / Scanpix

«Meie kodus on praegu palju arutelusid ja probleeme erinevate väärtushinnangute osas. Viimane teema oli meil just huuleneedi panemine. Teismeline tütar (13) tuli välja ideega, et ta soovib panna huuleneeti. Luba küsis ta isa käest. Mina nimelt ei ole tema pärisema. Abikaasale see ei meeldinud ja ta küsis minu arvamust,» kirjutab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ilma Gordoni raamatuta oleksin pigem keelanud selle needi panemist. Aga raamatut lugedes, meeldiski mulle sealt ehk kõige rohkem see, et vanemad peavad aru saama, et lapsed ei ole nende omand, nad elavad oma elu ja on isiksused, mis sellest, et meie lapsed. Nad elavad oma elu ja otsustavad ise, mis on õige või vale. Loomulikult saab vanem oma võimu kasutades otsustada, mis on õige või vale, aga see on ainult tema vaatevinkel, mitte lapse oma ja vanem ei saa kuidagi elada lapse elu. 

Minu soovitus oli, et kuigi mulle huuleneet ei meeldi, siis peaks see ikkagi olema lapse otsus. Rääkisin abikaasale ka sellest, et näiteks tema habe on ainult tema otsus ja mitte kellegi teise oma, kuigi see äkki lapsele üldse ei meeldi. Arvasin, et ehk on võimalik last nii palju mõjutada, et ta piirduks keeleneediga. Sinna meie jutt jäi. 

Järgmisel päeval võttis tüdruk teema minuga üles, et mis mina asjast arvan ja miks isa ei luba. Rääkisime sellest ja avaldasin arvamust, et parem lahendus oleks keeleneet. Laps nõustus minuga. Õhtul ütles siis ka minu abikaasa, et ka tema on keeleneediga nõus. 

Täna kaunistab seda keelt neet, laps on õnnelik ja isal pole ka midagi häda. Võimalik, et see häiriks tõesti rohkem, kui tal see neet näo peal pidevalt välja paistaks. Keelt ta pidevalt suust välja ei aja ja enamik inimesi ei tea, et tal see üldse olemas on, aga ta ise teab ja on rahul. Küsisin ka abikaasa käest, et kas ta tagantjärele tunneb, et pidi selle otsuse tegemisel lapsele järele andma ja n-ö kaotajaks pooleks jääma. Ta arvas, et mitte. Ta mõistis, et tegelikult ei mõjuta see keeleneet teda ennast mitte kuidagi.»

Kommenteerib koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Teie kiri on nii ilus ja näitab, kuidas asjad toimivad, kui me ei dikteeri ega suru oma arvamust peale. Nüüd palun kõigil lugejatel hetkeks ette kujutada, kuidas te ennast tunneksite, kui ma esitaks teile nõudmisi, millist soengut kanda või mida selga-jalga panna. Arvan, et suur osa inimestest saaks väga pahaseks ja küsiks minu käest: «Mis see sinu asi on?» Just nii küsis üks neiu ja teatas, et minu välimus on minu asi. Tal on ju õigus. Miks me siis sekkume oma teismeliste ellu, kui see kuidagi neid ei ohusta ja ka meile mingit kahju ei tee? Tegelikult on seal siiski hirm, et see kahjustab meie kui lapsevanema mainet. Mida teised (naabrid, sõbrad, töökaaslased) mõtlevad, kui sellist last näevad. On vaja suurt enesekindlust ja ka oskust, et suhelda kriitiliste tuttavatega ja selgitada neile, et lapsel on õigus omapärale ja ka veidrustele.

Mis puutub soovi, saada teada, millega teismeline tegeleb ja mida mõtleb, siis siin on parim abimees see, kui hoidume igasugustest hinnangutest nii tema enda, tema tegemiste ja ka tema sõprade aadressil. Teismeline on väga haavatav. Tal on raske oma tunnetega toime tulla ja oma identiteeti määratleda. Teismeline pole veel leidnud oma kohta elus, samal ajal pole ta enam laps ja täiskasvanu ka veel mitte.

Kõige olulisem vajadus teismelise (ja mitte ainult teismelise) jaoks on kuulumise vajadus. Tunda, et kuulun kuhugi, et keegi hindab mind ja on minuga rahul sellisena, nagu ma olen. Kui see pole teie, ema või isa, siis on see keegi teine ja tema saab kuulda teie lapse mõtteid ja ka saladusi. Võib-olla polegi vanematel kõike vaja teada. Tuletage meelde, palju te ise teismelisena oma vanemaid usaldasite. Ikka oli asju, mida jagasite ainult sõbrannaga.

Usalduse suurendamise võtmeks on siiski see, et võtate oma teismelist sellisena nagu ta on ja väldite kriitikat tema aadressil. Tunnustage tema ideid ja iseseisvust (tegi teiega nõu pidamata otsuse nabarõnga kohta - on ju iseseisev!). Igat asja saab vaadata mitme nurga alt. Väljakutsuvad riided või suur loovus riietumisel, tobe rõngas või neet või hoopis julgus silma paista jne. Oluline on ju suhe lapsega, kõik muu tuleb iseenesest.

Soovin siiralt, et vanematel oleks oskust armastada oma äraarvamatut teismelist. Ehk on abi ka Sh. Dainow raamatust «Elu võimalikkusest koos teismelisega».»

Tagasi üles