Kas lõunasööki tasub ikka sõbraga jagada?

Sirje Rekkor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Supimaailm on ääretult lai ja sõltub sööja eelistustest ning toiduvalmistaja oskustest
Supimaailm on ääretult lai ja sõltub sööja eelistustest ning toiduvalmistaja oskustest Foto: Ekaterina Fedotova / PantherMedia / Ekaterina Fedotova

Ütlus, et hommikusöök söö ise, lõunasöök jaga sõbraga ja õhtusöök jäta vaenlasele, tänapäevaste arusaamadega tervisele pai tegevast söömisest küll enam kokku ei klapi. Nüüd soovitatakse einet võtta 4–5 korda päevas, kindlatel kellaaegadel ja ikka õhtul ka süüa ning mitte tühja kõhuga magama minna.

Samas on toitumisteadlased ka praegu arvamusel, et lõunasöök, mis enam-vähem poolitab ärkveloleku aja, võiks olla pigem toekam. Sellest saadav toiduenergia võiks sõltuvalt sellest, kas meil on võimalus või kombeks süüa ka vahepalu, moodustada 25–35 protsenti meie päevasest energiavajadusest.

Näiteks kui veel tööl käival inimesel on kombeks hommiku- ja lõunasöögi vahel kohvi- või teepausi pidada ja väike amps kõrvale võtta, võib lõunasöök toiduenergia mõttes veidi kergem olla ja moodustada päevasest energiavajadusest umbes veerandi. Eesti toitumissoovituste järgi on väärikas eas (61–74 aastat) keskmiselt aktiivse päevarütmiga naistel päevane energiavajadus nii umbes 1900 kcal ja meestel 2300 kcal, veelgi väärikamatel veidi väiksem.

Kui päevane elurütm on kujunenud selliselt, et tõuseme vara ja sööme ka hommikusööki üsna varakult, jääb hommiku- ja lõunasöögi vahele üsna mitu tundi ning väike amps kulub vahepeal ära, et jaksaks tegutseda. Samuti on lõuna- ja õhtusöögi vahel paar suutäit päevaste askelduste tegemisel toeks. On neidki, kellele just veidi aega enne magamaminekut midagi suhu pista meeldib.

Magustoidud pole meie lõunaeine menüüst kuhugi kadunud, kuid tundub, et tänapäeval enam väga sageli kodus mannavahtu, bubertit või karamellkisselli ei valmistata.

Kui tihti siis süüa?

Kui ärkveloleku aega arvestades söögiaegu arvutada, võiks praeguste arusaamade järgi einet võtta sellise rütmiga, et näiteks hommikusöök kell 8, väike vahepala kell 11, lõunasöök kell 14, taas vahepala kell 17 ja õhtusöök kell 20. Veelgi varasemad ärkajad võivad näiteks hommikut alustada hoopis kuuma või ka külma joogiga ja tund-paar hiljem hommikust süüa. Võib ka nihutada lõunasöögi ettepoole, näiteks kella 12 peale, seejärel võtta vahepala kell 15, õhtusööki süüa kell 18 ja väike unepala võtta tunnikene enne magamaminekut. Või siis jätta õhtupoolne vahepala ära ja süüa varem õhtusööki. Või süüa varem õhtusööki ja paar tundi enne magamaminekut veel väike amps võtta. Variante, nagu näha, on päris palju.

Niisiis võib lõunasöök olla nii üsna kerge kui ka toekas. Lõunasöögimenüüde osas on samuti aeg muudatusi toonud. Varem palju kasutatud supp-praad-magustoit on tänapäeval pigem pidulikumate nädalalõpu pereeinete puhul levinud. Praegu süüakse argipäeval lõunaks kas mõnd toekamat suppi või kala-, liha- või köögiviljarooga, mille juurde süüakse tavaliselt mõnd värsket salatit. Või on siis menüüs kergem supp ja praad.

Magustoidud pole meie lõunaeine menüüst kuhugi kadunud, kuid tundub, et tänapäeval enam väga sageli kodus mannavahtu, bubertit või karamellkisselli ei valmistata. Poes on riiulitel meetrite viisi ja tohutu suures valikus kõiksugu pudinguid, vahte, kreeme, kisselle, lisaks veel kohupiimakreeme, jogurteid, puuvilju ja muid maiuseid ning tundub, et pigem tuuakse magustoit valmis kujul poest.

Ilmselt on üldtuntud tõde, et asjatundjad on soovitanud võimalikult sageli suppi süüa. Tõepoolest, soliidses eas kõhule teeb supisöömine vaid head. Kõige kergemini seeditavad on muidugi püreesupid, mida on viimasel ajal enam sööma hakatud. Kuid teatavasti on suppidega, eriti aga püreesuppidega nii, et ühed armastavad ja söövad neid suure heameelega, teised ei salli silmaotsaski. Ja siis on kindlasti mõned inimesed, kellele supp pole kaugeltki esimene valik, kuid arstid on tungivalt soovitanud vähemalt paar-kolm korda nädalas seda süüa.

Supimaailm on muidugi ääretult lai ja sõltub sööja eelistustest ning toiduvalmistaja oskustest, millist suppi tema söögilaualt sagedamini leiab. On neid, kes teevad väga kindlaid suppe ühe ja sama retsepti järgi, ja on teised, kes vaatavad, mis külmikus ja toidukappides-sahtlites parasjagu leidub või ärakasutamist vajab, ning keedavad neist komponentidest omaloomingulise supi kokku. Mõlemad lähenemised on täiesti head, peaasi et supp on maitsev ja toitev. Kuna igaüks, kes suppi keetnud, teab, et seda on keeruline ühe-kahe portsjoni kaupa valmistada, siis arvestamegi tavaliselt, et sööme seda ka järgmise päeva lõuna- või õhtueineks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles