Aleksandr Popov: iga sibul teadku oma kohta ehk Eesti 200, palun!

Hobujaama trammipeatus on alati igav ja mõtetu koht olnud. Nagu mingi lärakas tatti, mis sulle teel Viru keskuse šoppamismekast D-terminalis ootavale kodupoole viivale merihobule talla alla kinni jääb. Olgem ikka ausad - milline endast lugupidav eestlane, kes veel mingil (ilmselt raskest stressist või veel purunemata lootustest tingitud) põhjusel Eestisse elama on jäänud, tahaks seal üldse mingit trammi oodata. Tule mõistus appi, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sellise kontingendi keskel, kes seal liikumas on, ei julgeks Mooses jumalasõnagi ootama jääda - kohe tuleks mingi tibla ja laseks tahvlid rotti. Õnnistatud olgu see päev, kui sai hakata pilve salvestama!

Tagasi üles