Eesti naine Austraalias: nad söövad ennast surnuks!

FOTO: FINBARR O'REILLY / REUTERS/ Scanpix

Kuula artiklit

Eestis on pagana hea elada. Kui sa oled eestlane muidugi. Sest tema juba võõrast kergelt omaks ei võta ning siis võib alguses päris muserdav tunne olla. Umbes sama tunne, mis mul oli Austraalias elades, kirjutab Liisa Trisberg oma blogis.

See ei ole nüüd ainult eestlaste teema, see on puhas inimloomus. Mina ise ühtegi välismaa elanikku teisiti ei suhtu, sest ma tean, mis tunne tal on olla võõras keskkonnas. Elada kuskil, kuhu ta tegelikult algupäraselt pole määratud. Eestis on hea elada ja päris ausalt kohe. Seda kõike peaks rohkem väärtustama, mis meil siin on. Ilus ja puhas loodus, värske kodumaine toodang, inimesed hoiavad kokku jne. Öeldakse küll, et eestlane sööb õhtuks teist eestlast, aga mina sellega ei nõustu. Kui sa oled nõme, siis sind süüakse ära niikuinii ja vahet pole, kus maailmajaos. Mitte ainult õhtuks, vaid ka hommikuks, lõunaks ja vahepalaks. Suures pildis me hoiame siiski ühte ning meil on omad armsad traditsioonid. Neid ei tohiks käest lasta. 

Ma ei uskunud, et ma kunagi ütlen seda, aga ma arvan, et iga inimene võiks korra elus elada välismaal. Ja mitte nii elada, et teed neid samu igapäevatoimetusi, mis sa koduski teed, vaid just madalat profiili hoides, samal ajal avatuna uuele ja analüüsides enda ümbrust. Ainult nii õpid reaalselt ennast tundma. Õpid mitte ainult seda, mis sulle teha meeldib, vaid ka seda mis kohe kindlasti pole sinu jaoks. Õpid, kus sulle meeldib olla. Keskkond on nii oluline. Meie lisaks teistele muudatustele loobusime kategooriliselt alkoholist ja vähendasime suhkru tarbimist. Ka see oli omaette kogemus.

Austraalia söömiskultuur üllatas

Mis puutub toitumisse, siis kui ma jälgisin sealsete inimeste söömis- (ja joomis)kultuuri, siis mul lausa pitsitas sees, et nii lihtsalt enam ei saa. Nad söövad ennast surnuks. Austraalias on ülekaalulisus kõige suurem terviseprobleem. Ja seda on igal pool näha, viiest inimesest üks on heal juhul normaalse tervise ja kaalu juures.

Mul mõlkusid juba tegelikult varasemalt mõtted sellest kirjutada. Kuid nüüd, nähes kui jubedalt inimesed on mõjutatud tarbimisest ja sellest tulenevalt ülesöömisest, siis tundus hea aeg enda vaateid ka natuke jagada.

Austraalias on enamasti toit müügil ainult hulgi. Okei, kui tahad asju üksikuna osta, siis maksad ka kolmekordset hinda. Toorained on räigelt töödeldud ning kemikaale täis. Rõhku on pandud ainult väljanägemisele ja suurusele, kuid maitse… pole võrdväärnegi meie toiduga. Kodus on toidu maitse päris. Üldiselt on Austraalias söök sõltuvusttekitavaid aineid täis pumbatud ja inimesed on nagu pimedad orjad sellele. Muudkui tarbi, tarbi, tarbi. Osta kaks, saad kolmanda poole hinnaga jne. Ma arvan, et nende toitainevaegus on ka maitsemeeled kustutanud. Arvavad küll, et elavad jube naudingute rohket high-life-eluviisi, kui neil rõve šokolaadišeik on käes. Mida sa paned enda kehasse? Miks? Kas seda toitainet on praegu üldse su kehale vaja? Kui su lihased kärbuvad ja nutavad valku taga, et energiat sulle anda, siis miks sa annad talle tühje süsivesikuid? Miks sa paned diislit bensiini asemel?

Näiteks sõitsime ühel päeval läbi McDonald’sist. Kui ma seal järjekorras seisin, siis märkasin perekonda, kes ei mahtunud isegi enam ühe laua taha sööma. Naine istus eraldi kõrvallauas ja isa koos pojaga teises. Kõigil kolmel olid suured einekombod ees. Naine küsis mehelt ketšupit. Selle asemel, et see oma naisele kenasti ulatada, otsustas mees selle talle nii rohmakalt visata, et see kukkus hoopis maha ja naine pidi seda maast otsima hakkama. Burgeri söömist ei saa ju pooleli jätta. Nii nagu ta viskas seda ketšupit oma naisele, nii suhtub ta suure tõenäosusega kõigesse elus. Puudub austus, lugupidamine. Nii enda kehasse, ümbritsevasse ja lõppkokkuvõttes lähisuhetesse. Asju lihtsalt loobitakse ja kui katki läheb, ostame uue. Mitte millelgi ei ole tähendust. Miks ei võiks asju ilusti ulatada? Näed, kallis, võta. Head isu. Aga ei, ta on siga. Sööb ka nagu siga. Ma selle naise asemel oleks ammu selle lurri mehele pähe määrinud. Noh, nii nalja pärast. Et too õpiks.

Meil on teisiti

Kui veel toitumisest ja söögist rääkida, siis eestlased on sellel alal juba päris teadlikud. Mul on selle üle äärmiselt hea meel. Kui ma vaatan enda pere, lähedasi, sõpru – kõik nad siiski hoolivad endast ning näevad tervislikud ja ilusad välja. Mul endalgi on toitumise vastu huvi olnud tegelikult terve teadliku elu vältel ning toitumistrende on mustmiljon, millest rääkida võiks. See viib edasi ka palju sügavamate teemadeni. Kui sihikindel sa oled? Millised on sinu kinnisideed? Väärtused? Kuidas sa maailma näed? See on palju enamat kui lihtsalt tervislik toit ja treening, iga inimene on omaette süsteem. Inimpsühholoogia on ilmatu põnev. 

Söömiskäitumine näitab ära inimese kohta päris palju – ka seda, milline ta teistes eluvaldkondades on: kui töökas, teadlik, motiveeritud, järjepidev, tähelepanelik. 

Olen omal nahal läbi katsetanud erinevaid toitumisviise – nii veganglust, piimatoodedest loobumist, toortoitumist, paastumist, makrode arvutatamist jne – ikka ja alati jõuan ma tagasi baastuumani, milleks on lihtsalt oma keha kuulamine ja tasakaal. Kõike võib ja saab, natukene. Rõõm ei tohi elust ära kaduda. Nii kaua kui selg on sirge ja suu rõõmul, on kõik tipp-topp. 

Loe pikemalt Liisa Trisbergi reisiseiklustest tema blogist!

Tagasi üles