Eesti naise mure: häbi olla Naine

FOTO: Antonio Guillen Fernández / PantherMedia / Antonio Guillen Fernández

Kuula artiklit

Meie ühiskond on nüüd viimaste aastastega hakanud taas väärtustama naiselikku väge. Iga naise tee tema soorolli tagasi on omamoodi valulik ja käänuline, sest see on ju sukeldumine ellu ja mida inimestena elades kõige rohkem pelgame – kardame elada. Naine aga on elu ja elamise algus.

Elada võib mitut moodi. Hirmunult elades tõmbuvad meie energiakehad kokku, meie lihased on krampis hoides allasurutud emotsioone endas. Psühhoanalüütiku Willam Reichi teooria kohaselt on iga lihaspinge seotud mingi emotsiooniga, mida ma endale teadvustada ei taha. Mõelgem inimestele, kellel pidevalt on kael kange või seljaprobleemid, need kõik tegelikult väljendavad tahtmatust tegeleda emotsiooniga, mis blokeerib meil vabalt voolamast. Tahtmatuse energia on eitav ning blokeeriv nagu kobraste ehitatud tamm. Enda olemise paremaks tundmiseks ei tohiks me taotlusi teha eitavat vormi kasutades. Jaatav kõnevorm on avardumise aluseks. See on vastuvõtu ja armastuse lubamise aluseks.

«Ma mässan Sinuga, sest mul on valus. Sa pole austanud minu naiselikkust nendel hetkedel, kui vajasin seda enim. Kohtesid mind kui peni, kes pidi leidma endale ulualuse. Sa väärtustanud minu armastuse suurust ja minu katkised haavad ning mälestused panevad mul mind ennast seesmiselt sööma ja hävitama. Mul on häbi. Mul on häbi olla naine, kui mind ei austata sellisena, kes ma olen. Ma hakkan vastu. Ma hävitan Sinu. Kui Sinul pole piisavalt väärikust, et kohelda endast õrnemaid väärikalt. Ja hoia alt, kui Sa julged vastu hakata. Kui alustad sõda, siis riskid oma eluga. Sa paned oma elu kaalukausile, et kakelda naisega.»

Olla usaldav tähendab alistada oma hirme. Jesper Parve oma raamatus «Mees. Otse ja Ausalt.» räägib, kuidas ta ehedalt ja ausalt läks igale oma hirmule vastu, et ennast võita, et ennast ületada ja ennast vabanama tunda. Iga võidetud hirm annab meile juurde vabadust. Vabadust luua rohkem seda elu, mis on hirmuvaba.

Aastaid tagasi ütles mu hea sõber, et «ole alandlik». Me oleme fokuseeritud enda uskumustele ja hoiakutele, nii et kui keegi julgeb meie ehitatud maailma tulla avardama, olgu see kasvõi meie südamest tulev soov kogeda elu võimsamalt ja sügavamalt, kui varem, võime me leida ennast rollis, kus oleme täiesti abitud ja kaitsetud ja palume abi, et juhatataks teed.

Kui naisena elades lükkame me kõrvale oma sünnipärase soorolli, ei ole me tunnistanud oma olemust siin maailmas. Häbi olla see, kes Sa tegelikult oled, tekitab tahtmatust ja vastuhakku, see on alla surutud viha ja eelkõige ühiskonna poolt tulenev mõistmatust – miks puudub lubamatus või vastuvõtt sellisena nagu me oleme. Kuna on toimunud täielik soorollide ümbersünd, ei saa me enam rääkida sellest, miks naised on liiga mehelikus energias, vaid pigem kuidas tasakaalustada need kaks poolust iseendas.

Paljud naised on tundnud jõuetust olukorras, kus nende sünnipärane sooroll on takistanud neil elus midagi saavutamast või on tehtud märkusi või alandatud neid vastavalt sellele. Mõistuspärases maailmas võime mõtestada - oleneb, mida ja kuidas kellega võrrelda. Kui on hulk naisi, kes tunneb ennast naise rollis veel uuena ja alles avab selle tahke, tähendab, et on aeg ka meestemaailma avardumiseks.

Tasakaalustatud naine on teadlik tema sees toimuvatest energeetilistest muutustest. Ta ei ole printessi ega päästetu rollis. Ta võib küll armastatu kaela langeda, aga tema jalgealune peab olema ise ka piisavalt tugev, et ennast kanda. Lõppenud on need ajad, kus me kõik otsime «päästjat». Me võime armuda enda «päästjasse», aga me ise jääme ikkagi kadunuks, õppetundide võrra vaesemaks ja kaugemale enda tõelisele olemusele. «Päästja» otsimine on enda loomisvabaduse käest andmine.

Mina olen looja. Energeetiliselt tasakaalustatud naisena ei ole vaja naisel teha muud kui olla tõeliselt kohal – kohalolu. Naisena me võime olla mõjutatud kõigest sellest, mis toimub meie ümber, aga me võime valida ka mitte siseneda nendesse energeetilistesse mustritesse, mis eksisteerivad meie ümber. Meie loome oma elukirja. Ja selleks, et seda luua, peame looma tasakaalu oma mõtete ja tunnete vahel. Iga meis esile kerkinud mõte või tunne, mis madaldab meie sagedust, vajab mõistmist ehk teadvustamist ja lahti laskmist. Mida rohkem me vabaneme teemadest nii mõtte- kui ka tundetasandil, seda enam me kingime endale seda energiat, millest saame luua endale sobivaima elu siin maailmas.

Kinni hoitud traumad, läbielatud keerulised olukorrad, kõik salvestuvad meie alateadvusesse ja keha on kui alateadvuse peegel. Näiteks vastupanuvenituse kaudu, mis on praktika, kus vabastatakse kehasse kogunenud tugevaid lihaspingeid, saab pinge vabanemise kaudu teadlikuks enda kehas hoitud emotsioonist. Eriti naistena, kui hoiame endast varjul teemasid, millega me ei soovi ega taha tegeleda, vaid naiselikust voorusest «kannatame ära», see röövib meie eluenergiat ja lõpuks viib mingi kehaosa või organi haiguseni.

Kui me leiame üles selle allasurutud tunde, mis meile valu valmistab, mis meid röövib igapäevaolemise kergusest, proovime leida juurpõhjuse, sõnastada selle, nagu mina vabastan selle kirjatükiga «häbi», mida tunnevad naised, kes tunnevad survet olemise ja elamise suhtes, siis kingime endale juurde loomisvabaduse kergust.

Tagasi üles