«Mina siit alla ei tule!» ehk algaja Alpides 

Foto: Richard Semik / PantherMedia / Scanpix

Lastemägi on paksult täis tipitud kolme-nelja-viieaastasi põnne, kes koos issi või emmega lamedatest nõlvakutest uljalt alla lasevad. Mõnel neist on lutt suus. Suurte silmadega jälgivad nad neoonvärvilist põrsatädi, kes tõstukilt alla komberdab ja… kukub. Selle peale peab ju naerma!

Siis pusib üks onu kaua tädi suuskade kallal. Nad vaidlevad omavahel ning tädi tuleb kättpidi edasi talutada. Onu näitab talle, kuidas pidurdada, aga tädi kukub kohe maha. Kukub uuesti, kukub uuesti. See tädi on ikka väga saamatu küll. Kogu aeg kukub, oigab, hõõrub peput. Tädi ja onu räägivad ja vehivad vihaselt kätega. Tädi kooberdab mäeservale ja kukub. 

Mingil hetkel läheb see igavaks, lapsed suruvad viltu vajunud luti korralikult suhu ja pööravad oma imestavad silmad uuesti vanemate poole. Siis vuhisevad nad mäest alla ning pidurdavad elegantse kaarega jälle maha kukkunud tädi ees.

...Lõuna ajal ei suuda keegi meie sõpradest uskuda, et pärast poolepäevast harjutamist pole ma isegi pidurdamist ära õppinud. Mina surun kuskilt sisemusest välja tikkuvat nutumaiku suus koos söögiga alla.

«Ma olen alati arvanud, et Reto ei ole mingi suur asi õpetaja. Teen sulle asja tunniga selgeks. Siis ühineme teistega,» pakub Kaspar.

Kõik lohutavad mind, ütlevad, et täiskasvanul on mäesuusatamist loomulikult palju-palju-palju raskem selgeks õppida. Nemad on samamoodi alustanud. Kunas siis, tahan ma teada. Kolmeaastaselt. Lutt suus.

...Pärast lõunat ilmub roosa põrsatädi jälle mäenõlvale, seekord koos kahe onuga. Mõlemad seletavad tädile midagi, siis läheb tädi künka jalamile ja suusatab paar meetrit allapoole, karjatab ja kukub. Kukub, oigab, kukub, oigab, hõõrub peput. Siin pole enam midagi vaadata. 

Siis võtavad onud tädi kahe vahele ja püüavad temaga koos mäest alla lasta. Kõik kolm kukuvad. See on jälle naljakas! Pärast seda räägivad onud omavahel midagi. Sassis juustega onu räägib tädiga sõbralikult juttu ja nad sõidavad paar korda mäest alla. Tädi kraabib ühe suusaküljega lund, lehvitab suusakeppidega õhus, uperdab korra ning jääb läbi häda kuidagi seisma. Natukese aja pärast kukub uuesti. Igav.

...Kell läheneb kolmele, aeg sõpradega kokku saada. Mina pole pidurdamist ikka veel ära õppinud. Aga ma suudan ühte jalga enda järel vedades ning kerega jõnksutades kuidagi hoogu maha saada. Reto ja Kaspar arvavad, et käib küll, saab kuidagi hakkama. Ega me teisi ootama jätta ei saa. 

Härrad uurivad mäetõstuki ees olevat kaarti – peame paar korda suusalifte vahetama, siis oleme kohal.

Mõeldud, tehtud – venime tõstukitoolidel ülespoole. Minu pilk on kindlalt ette suunatud. Astume maha. Me oleme ainsad suusatajad seal mäetipul, meie sõpru pole kuskil näha. Lõputu lumiste mäetippude rivi, karge õhk, vaikus ja üksindus. Ahh, kui ilus, mõtlen ma.Tasus ikka tulla.

Imelik. Kus on teised inimesed? Aaa… aga… kuidas me siit alla sõidame!? 

Minu ees on paar meetrit maad. Siis sini-sinine taevas, Vaatan küsivalt meestele otsa, kes jälle kaarti uurivad ja midagi omavahel sosistavad.

«Nüüd on asi nii, et me sattusime valele mäele,» teatab Reto tehtud rahuga.

«Lähme siis tõstukiga uuesti alla?» pakun mina.

Kaspar viipab sõnatult suusalifti poole, mille toolid vaikselt kolisedes ainult ülespoole sõidavad.

«See, et… me oleme mustaga märgistatud mäetipul. See on profisõitjatele.»

Lumine mäerivi kajab minu hüsteerilisest naerust vastu. Kuni täielik paanika mu vaigistab.

«Kutsuge helikopter, tehke midagi!» nõuan nutuselt.

Pika arupidamise tulemusena otsustavad mehed, et me peame siiski proovima oma jõul alla saada. Kaspar kui kõige parem suusataja viib mind alla – pean ainult temast kõvasti kinni hoidma. Siksakis siit sõita ei saa, ilmselt tuleb päris hea kiirus, hoiatab ta mind.

«Mina siit alla ei tule!» sisisen Reto peale, enam-vähem sama häälega nagu Lia Laats filmis «Siin me oleme».

Natukese aja pärast karjun Kasparile täiest kõrist kõrva. «APP-PP-II-II…» Nagu koaalabeebi klammerdun tema selja külge, kui me püstloodis mäest välgunoolekiirusel otse alla vuhiseme.

See oli katkend kirjastuse Petrone Print raamatust «Minu Šveits».