João Lopes Marques: mis Eestit ja Portugali ühendab ja mis lahus hoiab

João Lopes Marques

FOTO: Erakogu

Kui Urmas Vaino minult aasta tagasi ETV-s küsis, mis on Eesti ja Portugali peamised erinevused ja sarnasused, ma tardusin … Enda teadmata oli ta mulle esitanud ühe keerulisema küsimuse minu elus.
 

Olime Terevisiooni otse-eetris ja ma suutsin vaid kogeleda midagi sellist: «See on nagu … See on nagu … Oijah, me oleks nagu erinevatelt kontinentidelt …»

Imelik magnet tõmbab meid teineteise poole, samas kui halastamatu determinism hoiab meid lahus. Vahel on mul tunne, et Portugali ja Eesti vahel on palju muudki kui meie asukoht kummalgi pool Euroopat.

Miks muidu on mul nende vähegi tõepärasena tunduvate vastuste leidmine nii kaua aega võtnud…

1. Kaamos & saudade

Alustagem sarnasustest. Maailmas on väga vähe rahvaid, kellel on spetsiaalne sõna ühe väga spetsiifilise kurbuse nimetamiseks. Ja on üllatav, et enamik noorema põlvkonna eestlasi sellest iseärast teadlikud pole.

«Kaamos? See on selline hingeseisund … Tekib millalgi sügise ja talve üleminekuajal, kui siin on pime, suvi on läbi ja jõuluhullus (või -rõõm) pole veel alanud. Mõni inimene naudib seda, mõni kurdab kurbust ja üksildust,» seletas mulle mu sõbranna Rauni. «Minu jaoks on see lihtsalt nostalgiline aeg, kui ma tahan rohkem lugeda ja rohkem üksi olla …»

See meenutab mulle väga portugali saudade´t. Kuigi see pole siiski päris sama, olgugi et sarnast isemoodi kurbust osatakse kirjeldada väga harva. Enamik Euroopa rahvaid, keda ma tean, kasutavad selle tunde väljendamiseks tavalisi üldiseid sõnu, nagu nostalgia, melanhoolia, depressioon.

Või lihtsalt kurbus.

Tundub, et nagu portugallased, oskavad ka eestlased seda ajutist, mööduvat hingeraskust nautida, lepivad selle negatiivse eufooriaga, lubavad selle endasse. Ja võime see raskus oma hinge poeetilistesse soppidesse juhtida on imeline võim.

Mina usun, et sõnad kaamos ja kaemus on etümoloogiliselt lähedased, «mõtisklused maailmast ja iseendast selles,» nagu ütles Kairi.

Ja mida õigupoolest tähendab saudade? See on hingeseisund, mis paneb meid kedagi või midagi leinama. Konkreetset inimest, kodu, aega, mida me enam tagasi ei saa. Leevendus hingevalu vastu, millega me ennast piiname, kuulates meie rahvusmuusikat fadot, mis on sünonüüm sõnaga saatus.

2. «Adeus!» vs. «Nägemist!»

Ja samal ajal lahutab meid mingi omapärane pinge. Nähtamatu. Palju mõistatuslikum kui tavapärane «anda musi või mitte» dilemma. Tõtt-öelda hoiab erinev hüvastijätt meid rohkem lahus kui meid eraldavad 4000 kilomeetrit.

Hüvastijätuviis on üks olulisemaid võtmeid igasse kultuuri.

Erinevalt portugallastest on eestlastele omane lausa talumatult järsk hüvastijätt. Sõnad pole olulised: «nägemist», «head aega», «tšau»… Need kõlavad kuivalt, pragmaatiliselt, veenvalt.

Harva tuntakse vajadust veel korra tagasi vaadata ja hüvastijättu korrata. Või tagasi tulla. Või kolm korda soojalt kallistada, kinnitades: «Aga hoiame siis tõepoolest sidet, eks ole!», enne kui suudetakse leppida, et tegu on tõesti vaid tavalise headaegaga. Mis ei jää viimaseks.

Eestlaste «nägemist» on aga teistsugune. See justkui vihjab, et teise inimese nägemine on kõike muud kui äärmiselt oluline. Sõnadeta mõistetakse, et kui nähakse, siis nähakse, kui ei, siis ei.

Eestis on väheolulistest sotsiaalsetest sidemetest kergem vabaneda. Minu kogemus näitab, et väljakannatamatu koduigatsus ja kellestki puudust tundmine on täiesti võimalikud tunded ka eestlase hinges, kuid kindlasti ei tunneta eestlane neid päevast päeva ja tunnist tundi piinava tragöödiana.

Mina ei mäleta, et ma oleksin Eestis kuulnud kellegi suust sõna «Hüvasti!». Või «Jumalaga!». Mingil saladuslikul põhjusel kasutatakse neid siin äärmiselt harva. Ja see on täpselt see, mida tähendab meie, portugallaste, argine «Adeus!» («Ma soovitan sind jumalale!»). Muide, ka ingliskeelne «Goodbye!» on sellega väga sarnane, lühendatud vorm soovist «Olgu jumal sinuga!».

Muidugi võib alati väita, et Veneetsia dialektist imporditud «ciao» – eestikeeli «tšau», portugali keeles «tchau» – päästab pea iga olukorra. Paraku on see meid ühendanud alles 1980-ndatest.

Tšau on suupärane ja nagu mineku pealt kätt suruda. «Tänapäeval ongi kõik kõnekeelsed hüvastijätud polülingvistilised,» kinnitas mulle Mihkel, «okei, ciao, pakaa, nägemist …»

Pole paha, aga see ei tundu mulle päris loomulik olevat. Võib-olla on see lihtsalt minu jaoks liiga modernne. Sügaval sisimas jääme me ikka kinni hoidma oma kultuurile traditsioonilisest hüvastijätust. Identiteeti puutuv jääb peale.

Neutraalselt kergel «jumalavabal» keelendil «nägemist» on valuliku kristlusesse kalduva adeus´iga vähe pistmist. Siin lähevadki meie teed lahku: enamik eestlasi eelistab tasaseid emotsioone ja omaetteolemist, portugallasele on kombeks väikesed emotsiooniprotsessioonid. Mis siis, et me enamasti tajume, milline võib olla lõplik ja milline lühiajaline lahkuminek, meeldib meile seda pinget hinges alles hoida.

Pealegi võib Portugalis pealiskaudsena tunduv hüvastijätt olla teatud kontekstides äärmiselt ebaviisakas. Hullemaid solvanguid annab otsida.

Ja ometi põrkume me, üks ühel pool, teine teisel pool, omavahel jälle kokku. Võib-olla on põhjuseks meie sarnane viis enese sisse vaadata – kaamos või saudade, kaemus või fado –, aga hüvastijätul on meie hinges oluline koht. Olgugi nad nii erinevad…

Erinevused ei tee meist vastaseid. Otse vastupidi. On portugallaste õnn, et Euroopas on veel teinegi rahvus, keda meie suurim poeet Fernando Pessoa nii loomulikult kõnetab. Kes mõistab teda, sel on võti Portugali ja Portugali lüürikasse.

Ja see on juba oluline märk. Metafüüsiline või mitte.

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren 

Tagasi üles