Raamatuga lapsevanemad on kangelased

Kas nii, nagu praegused lapsevanemad ajavad lapsi lugema, ajavad tulevikus lapsevanemad lapsi nutitelefonidesse?

FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

«Karmen, sa rikud oma silmad ära!» pragas ema minuga. Nagu ikka, kui olin mitmeks tunniks raamatusse süvenenud. «Marss õue!»

Peitsin raamatu seeliku alla ja läksin õue. Toas diivanil oli muidugi mugavam kui puu otsas või põõsa all peidus, aga peaasi, et lugeda sai. Ema ei ajanud mind siiski asjatult õue – rohu sees või okste vahel istudes tikkusid putukad liiga tegema, ja nii ma siis ikkagi lõpuks ka ringi lippasin. Aga raamatud – ilma nendeta ma lapsena oma elu ette ei kujutanud. Ja ei kujuta siiani, kuigi lugeda jõuan palju vähem. Raamatutel on olnud suur roll minu kujunemisel selliseks, nagu ma praegu olen.

Sajandeid peeti lugemist aga kahjulikuks. Ka veel 19. sajandil, ja eriti noortele naistele. Targad mehed teadsid, et romaanid suudavad tekitada noortes naistes igatsusi ja fantaasiaid, mis päris elus võivad jääda kättesaamatuks. Ja see teeb naised õnnetuks, vihaseks, jonnakaks – neil tekivad oma tahtmised, mõtted, ideed... Lisaks sisaldavad raamatud tarkusi, mida naised kindlasti kasutada ei oska, sest mõistavad maailma valesti, ja tulemuseks on ainult üks suur segadus.

Tagasi üles