Noore ema piinad: ämm muudkui kritiseerib ja ei usu, et ma oma lapsest üldse hoolin

FOTO: Scott Griessel / PantherMedia / Scanpix

Kuula artiklit

«Minu pisike lugu erineb veidi teiste ämmade lugudest. Asi nimelt selles, et minu ämmake uurib ja pärib pidevalt meie tegemiste kohta, eriti aga meie 1-aastase lapse kohta. Kuidas ta sööb, kui palju väljas käib ja kui haige või terve ta on. Siiani olen ilusasti talle oma muredest naiivselt ära rääkinud, kuid nüüd tuleb välja, et tema arvates ei kõlba ma üldse kuhugi ja kui ma midagi oma õigustuseks ütlen, siis ta ei usu mind, ikka ajab oma mula,» kurdab noor ema Perekeksus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Paistab, et tema on see kõige parem ja osavam ema, kes üldse maamunal elanud on. Point on aga kogu loo juures see, et meie juures elab ka mehe õde, kes on minuga sama vana. Ta käib Tallinnas tööl ja selle ka elab meie juures. Tuli välja, et ta kannab rõõmsalt kõik viimse detailini minu ämmale ette – kõik, mida me siin teeme või ei tee ja absoluutselt kõik, mis puudutab last. Kusjuures enamik asju on tal endal juurde lisatud, et asi võimalikult drastiline näiks.

Juba saime karjutud üksteise peale. Siis ma palusin andeks ja rahunesin maha, karjumise hoos muidugi jõudsin ta siit välja ka visata, siis aga palusin rahulikult jälle andeks. Rääkisin talle, et nii pole ilus ja õige teha, et ta siin meie juures elades meist kõigile patrab, kui endal pole lapsekasvatamisest aimugi.

Seega minu ämm teab meist kõike ja see jubedalt häirib meid, aga eriti mind. Mida teha inimesega, kes ütleb, et tema lubadused ei maksa midagi ja et see on tema kohus oma emale kõik meist ja eriti lapsest ära rääkida? Ja mida teha ämmaga, kes sind lihtsalt keeldub uskumast?

Kõige enam ajab mind marru mõte, et nende meelest ma täitsa tõsiselt näljutan oma last, ei vii teda kunagi õue ega võta teda kunagi sülle. See tuleb muidugi sellest, et mu poja on lihtsalt kehva isuga ja paneb mindki muretsema ja selle tõttu on ta ka jõle kahvatu. Ämma juures pidavat ta nende sõnade järgi lausa õgima. See, et ma nende meelest last sülle ei võta, kui ta nutab, tuleb ühest intsidendist, kui laps jonnis ja sülle tahtis, kui autoga sõitsime. Ta teeb seda alati, kui autoga sõidame, sest talle ei meeldi turvatoolis istuda, aga tema turvalisuse pärast ei saanud ma tema jonnile ju järgi anda! Muidugi kandis mehe õde ka selle varasemalt ette ja nüüd arvavadki, et ma ei hooli oma lapsest üldse.

Olen nii suures segaduses. Ma ei oska enam asjast midagi arvata. Mina isiklikult ei taha kellegagi tülitseda, just lapse pärast. Kas tõesti pean lihtsalt asjaga leppima ja tegema näo nagu kõik peabki nii olema? Ongi tekkinud juba selline tunne nagu oleksin maailma kõige halvem ema ja et äkki tõesti ei anna ma oma lapsele piisavalt süüa või ei mängi temaga nii palju kui vaja, kuigi mina ise olen seda meelt, et laps peab õppima natukene olema ka iseseisvalt… No mida imet ma tegema pean?»

Vastab Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Niisiis, teile on jäänud mulje, et ämm ja meheõde pärivad-uurivad lapse järele selleks, et tõestada teie ebaõnnestumisi emana, kuigi algul lootsite, et vähemalt ämm näitab osavõtlikust ja soovib aidata. Samuti olete nördinud meheõe käitumisest ning täiesti mõistetavalt ajab see vihale, kui teie kohta levitatakse lausa väärinfot.

Kindlasti ei tõesta teiste arvamus, et te pole oma lapsele parim ema. Õigupoolest, miks te peaksite üldse kellelegi tõestama, et hoolite oma lapsest, muretsete tema söögiisu ja tervise pärast ja soovite talle parimat ning tunnete oma last paremini kui keegi teine? Vajadusel pöörduge arsti juurde, kui vajate asjatundliku nõu lapse tervise küsimustes.

Olete väga kannatlik olnud ning soovite säilitada ka ämmaga häid suhteid ja mitte tülitseda. Näib, et pinged teie vahel võivad siiski jätkuda ning seetõttu tuleks üks tõsine jutuajamine maha pidada nii ämma kui meheõe ja küllap vajate tuge ka oma mehelt.

Väljendage ämmale tunnustust, et tunneb huvi lapse vastu ja muretseb, et temaga on kõik korras (kui see on teie poolt siiras suhtumine, vastasel juhul võib kõlada ka irooniana) ning esitage oma arusaamad veendunult ja järjekindlalt, et saate hakkama emana ning olete häiritud sellisest abist ja tähelepanust ning miks ka mitte tuua näiteid (käitumise kirjeldusi, fakte ja hinnanguvabalt), mis on loonud umbusaldust ämma ja meheõe suhtes ning ei mõju teie silmis heasoovlikult. Väga oluline on teha seda mina-sõnumi abil (näiteks: «Ma olen väga pettunud, kui kuulen väärinfot enda kohta ning ma ei saa aru teie kavatsustest»; «Mind ei aita oma lapse eest paremini hoolitseda, kui kuulen enda kohta selliseid jutte nagu seni»; «Ma kavatsen ka tulevikus olla hea ema ja ma usun, et saan hakkama ning tunnen oma lapse vajadusi ja eripära kõige paremini» jne). Hea, kui suudate jääda selle juurde, mis puudutab teie tundeid, arusaamu ja vajadusi ning püüate vältida hinnanguid ja kriitikat teiste kohta. Sel juhul ehk õnnestub pingeid mitte suurendada ning siiski oma tahtmisi väljendada.

Muuhulgas uurige ka ämma kavatsusi, mida taotleb tegelikult, mis on tema senisel viisil teie pereasjadesse sekkumise eesmärgid ning kuulake ära (väljendage aktiivse kuulamise kaudu, et saate aru, mida ta tahab öelda, kuid oma seisukohti ja vajadusi väljendage jätkuvalt mina-keeles). 

Edukaid läbirääkimisi ja kindlustunnet pingeliste suhetega toimetulekuks.»

Tagasi üles