Abielunaisel pea sassis: hoolimata kõigest on armumise tunne nii ilus ja valus
31. detsember 2018, 20:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/31/11687413t1h3e2d.jpg)
«Olen abielus ja meil on kolm last. Oleme koos olnud 11 aastat. Kõik on hästi, meil on maja, töökohad. Aga mees töötab Norras ehitajana ja seetõttu olen viimased kaks aastat palju üksi olnud. No ja nüüd suvel juhtuski see, et sattusin kokku teise mehega, kellega tekkis keemia,» kirjutab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Uskumatu, et see on vastastikune. Olen olnud ka varem armunud, aga pole olnud sellist vastastikust tunnet. Hoian ennast tagasi, ütlen, et see on mõttetu ja lootusetu lugu, aga tunded on nii tugevad ja liblikad on kõhu, nutmata nutud on hinges kriipimas.
Miks ma kirjutan seda siin? Sest kellegiga ei saa sellest rääkida. Mina olen abielus ja kolme lapse ema. Tahaksin kinni püüda seda tunnet, et keegi sind nii lõpmata hoiab ja kalliks peab, et ta jälgib sind ja ei suuda oma käsi sinust eemal hoida.
Oleme tööüritustel kolm korda koos olnud, leidnud võimalusi olla külgkülje kõrval, näiteks tantsides, ja mingeid projekte koos teinud. Olen saanud temalt mõned armsad meilid, kuid üldiselt ta ei kutsu mind välja, mida ma tegelikult ootan. Läheksin mõtlemata, et seda tunnet veel kogeda, kuniks see kestab.
Olen oma mehele öelnud, et olen armunud. Kuna ta teab, et mu tunded varem või hiljem kustuvad, on ta ootel, et taas talle keskenduksin.
Tahtsin kirjutada sellest, et hoolimata kõigest on armumise tunne nii ilus ja valus, teeb ebakindlaks nagu oleksid alles 20, mitte 32. Hoiatav on aga mõelda Anna Kareninale ja püüda kainust säilitada. Olen tänulik, et ta pole mind minu meeltesegaduses tagant õhutanud, et oleme hoidunud rohkem kokku saamast. Kuigi mõtlen temast igal päeval mõne korra.
Ometi tahaksin temaga väljas käia ja elada taas natuke iseendale.»
Vastab kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Ene Raudla:
«Armumine ja armastus on nii erilised tunded, et neid on raske defineerida ja kirjeldada. Sageli võrreldakse seda lendamisega või teistsuguse keemiaga.
Armastus vajab toitmist. Üksi seda teha ei ole võimalik. Abiellutakse ju armastusest, kuid igapäevane rutiin jätab armastuse nälga. Armastus on mitte seisund vaid olemine.
Miks minnakse otsima uusi suhteid? Minnakse otsima tundeid, hoolimist, mõistmist. Kui oma lähedaselt inimeselt seda ei leita, siis tekibki vajadus otsida midagi muud.
Naine võib armuda elu jooksul mitmeid kordi. Tähtis on, et sagedastest armumistest haiget ei saaks.
Teie kirjast selgub, et olete ettevaatlik. See on tark otsus.
Enne kui edasi tegutsete, mõelge järgmiste küsimuste üle:
Mida saaks minu abielus muuta?
Kas abikaasa on valmis muutusteks?
Mida ma otsin uuest suhtest?
Kas ma vajan suhet või midagi muud?
Miks on see uus inimene minu jaoks nii oluline? Mida ma temas armastan?
Kas abikaasa on väljendanud oma hoolimist ja armastust sellisel viisil, mis Teid rahuldaks?
Nii ehk teisiti, peate kuulama oma südamehäält. Kõik küsimused, millele vastuseid otsite, on teis endas olemas. Kui abielus puudub armastus, siis see on kannatus kõigile.»