Naine pihib: mina kasvasin suureks, mees jäigi teismeliseks

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

«Minu 11 aasta pikkune suhe on lagunemas. Käima hakkasime, kui mina olin 16 ja mees 23, kuid päris koos oleme elanud umbes 7 aastat. Meil on nüüdseks 5-aastane tütar. Mina olen meie koos oldud ajaga palju muutunud. Olen hakanud oma arvamust avaldama ja ei lepi enam kõigega kodurahu huvides. Ise tõlgendan seda nii, et olen iseseisvaks saanud,» kirjeldab naine oma suhet Perekeskus Sina ja mina nõustamiskeskkonnas.

«Põhiline mure ongi tegelikult see, et ma tunnen end üsna tihti kaltsuna, mees ei austa mind. Muidu on ta hea mees, aga väljas üritustel me koos käidud ei saa, kuna läheme alati riidu ja nutuga lähen koju ikka mina. Probleem on selles, et mees unustab mind lihtsalt ära, mina jään tahaplaanile, kuigi teisi tuttavaid ta kallistab, lohutab jne. Ühesõnaga ta flirdib teistega minu juuresolekul ilma, et ta ise aru saaks, et teeb mulle sellega liiga.

Ma pole üldse armukade tüüp, ta on alati saanud sõpradega väljas pidutsemas käia ja mina ka olen sõbrannadega käinud, aga mõtlen, et kui oleme koos väljas, võiks olla ka päriselt koos, mitte käituda kui sõbrad. Aga kui ma solvun ja tuju tema käitumisest ära läheb, saab hoopis tema vihaseks selle peale, et mina üritan teda ketti panna. Kodus olen nagu tema naine ja väljas tavaline sõbranna.

Kusjuures probleeme temaga arutada ei saa, kuna nende arutamine ei vii tema arust kuskile. Probleemi lahendus on tema jaoks selline, et ju me ei hakka siis enam koos väljas käima. Väga palju asju pean lihtsalt alla neelama, aga ma tunnen, et kõht on sellest täis. Tahaks ka natuke hellust, hoolitsust ja austust.

Ise olen andnud endast maksimumi, ka majanduslikult – töötan pidevalt mitmel kohal. Ka mõttemaailm on meil väga erinevaks läinud, majanduslik eriti: mina pidevalt mõtlen, et mida ette võtta, et rohkem teenida ja veel paremini elada saaks, tema aga mõtleb, kuidas rohkem kokku hoida ja lihtsalt kulgeb läbi elu. Minu ja meie tuttavate arvates on ta väga mugav mees ja meie meestuttavatel on minust kahju, kuidas ma kogu aeg tööd rüganud olen ja mees on sellega väga rahul… Isegi tema tunnustust pole ma selle eest ära teeninud.

Viimati üritasingi jälle tema käitumisest rääkida, aga see oli täiesti mõttetu. Ta keerab kõik minu vastu ja absoluutselt ei mõista, kuidas ta mind oma käitumisega solvab. Nüüd on aga minu kannatus katkenud, ma ei taha lasta ennast enam alla suruda nagu siiani olen lasknud rahu huvides minna.

Olen sellel aastal juba rohkem kui üks kord mõelnud lahkumineku peale, aga jube raske on ja ma kardan kohutavalt. Meil ju ühine tütar, keda ta väga hoiab ja laenuga ostetud korter. Siiski tundub, et oleme lihtsalt nii erinevaks muutunud, mina vist täiskasvanumaks saanud ja ei vaata enam maailma tema silmade läbi.»

Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Kirja lugedes ei saa aru, kas asjad on tõesti nii hullud, et lahku minna. Jääb mulje, et teil on mõned põhimõttelised vastuolud (kui palju pingutada, kui palju elu nautida, kuidas koos väljas käies käituda) ning oskamatus omavahel erimeelsusi selgeks rääkida. Arendamist vajaksid nii selge eneseväljendamine, kuulamisoskused kui oma tunnete juhtimine. Tean omast käest, et sõpradega on oma raskest elust hulga kergem rääkida kui oma mehega. Nemad ei ela ju minuga ja puudub selline isiklikku ruumi jääv tunnetekiht, mis on paarisuhtes. 

Lisaks lootusetusele, solvumisele ja kibestumisele aimub kirjast siiski ka õhkõrna lootust, et äkki siiski...

Kogu Teie tubliduse juures kummitab mind küsimus, kas pole te mitte suure töörabamisega teineteisest kaugenenud? Või on asju, mida te pole välja öelnud, näiteks on mehe mugavuse taga alkohol, mille tõttu teie peate mitme kohaga rabama?

Enne lahkuminekut tasuks ehk perenõustajaga kohtuda. Neutraalne asjatundlik inimene kuuleks ära nii teie kui mehe vajadused ning saaks selgemaks edasised võimalused.

Kui peaksite aga mehega jutuajamise ette võtma, tasuks valida aega ja koht ning kasutada selgeid mina-teateid. Korraga on mõistlik rääkida ühest probleemist, mitte kõigist. Näiteks: «Mind kurvastab, et koos välja minnes suhtled sa palju teistega. Ma tahaksin sinuga välja minnes vähemalt osa aega sinuga koos olla.» Või: «Kui lähme koos välja, on valus vaadata, kui palju sa pöörad teistele naistele tähelepanu.»

Kui ütlete, et temaga ei saa asju arutada, võib olla, et teil on just aktiivne kuulamine vahepealt puudu jäänud. Mees küll püüab midagi selgitada, kuid kui te ei kuula peegeldavalt, räägitegi teineteisest mööda. On üsna tavaline, et kumbki püüab oma seisukohti kaitsta ja peegeldav kuulamine puudub üldse. Nii jääbki mõlemale mulje, et teine ei saa aru.

Kui mees vastab: «Ära hakka jälle pihta,» kõlaks peegeldus: «Sa oled mu jutust tüdinenud.» Kui mees ütleb: «Kes sind keelab lõbutsemast, ise sa oled nina vingus peas,» võiks peegeldus olla: «Sinu meelest ma ootan sinult liiga palju» jne.

Kõigel sellel on mõtet muidugi siis, kui teie ja tema vahel on veel midagi, mis teid ühendab. Korterist ja lapsest ei piisa kahjuks suhte õnnestumiseks.

Mõnikord kasvavad inimesed tõesti lahku, kuid sageli on puudu oskustest teha end mõistetavaks ja ise teist mõista. Oskused on õnneks õpitavad. Olen näinud täiskasvanuid, kes solvudes käituvad hullemini kui jonnieas lapsed (ma ei ütle, et teie nii käitute, aga võib-olla on sellest mõttest mõnele lugejale abi) ja seda on kurb vaadata. Kõike, mida tahetakse osata, on võimalik õppida. Päikest!»