Naine loobus elu armastuse pärast elust Seattle'is, aga siis selgus karm tõde - Eestis ei saa ta elamisluba... (3)
24. detsember 2018, 22:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäev, 17. juuli algas kauni sooja suvepäevana. Puhkasin pärast pingelist eesti keele tundi diivanil, vaadeldes meie kauni Kadrioru korteri suurtest akendest sadamas seisvaid parv- ja kruiisilaevu.
Liisal oli lõunapaus, ta oli tulnud koju ja uuris parajasti elutoas sülearvutist, kuidas mulle Eesti elamisluba saada. Äkitselt peitis ta oma näo kätesse ja istus vaikides selles asendis oma viis minutit. Sattusin segadusse. Mida hirmsat võis ta küll avastada? Ta oli muidu väga rahuliku ja tasakaaluka olemisega, laskmata end millestki häirida või pahameelt tunda.
Kui ta kõnevõime lõpuks taastus, selgitas ta, et 1. juulil, vahetult enne minu Eestisse saabumist oli välismaalaste seadusest kustutatud üks säte. Just selle konkreetse sätte alusel saanuksin taotleda riigis tähtajalist elamisluba. Sätte kohaselt tulnuks mul üksnes tõendada, et saan vajaliku suurusega igakuist seaduslikku sissetulekut, mis tagab, et Eesti riik ei pea mind üleval pidama.
Kuna mu igakuine Ameerika pension oli sellest miinimumsummast oluliselt kõrgem, ei olnud mulle pähegi tulnud, et elamisloa saamisel võiks takistusi tekkida.
Liisa helistas otsekohe migratsiooniosakonda, et saada internetist loetule kinnitust. Kahjuks oli ta kõigest õigesti aru saanud. Vastav säte oli seadusest välja võetud, kuna üks endine riigikogulane oli seda isikliku ärilise kasu eesmärgil kuritarvitanud. Ta oli aidanud välismaalastele, peamiselt Venemaa kodanikele tasu eest elamislube hankida. Paraku kuritarvitasid paljud elamisloasaajad neid lube, kuna neil ei olnud mingit kavatsust tegelikult Eestisse elama asuda, vaid soovisid üksnes Euroopa Liidu riikides ilma piiranguteta ringi reisida. Nii kasvas sellest välja suur skandaal, mis mõjutas ühtlasi paljusid süütuid inimesi, teiste hulgas mind.
Uue korra alusel jäi järele vaid kolm viisi minu jaoks hädavajaliku elamisloa hankimiseks. Esiteks, abielluda Eesti kodanikust mehega. Teiseks, investeerida 65 000 eurot mõnda Eesti ettevõttesse. Kolmandaks, hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks ja investeerida oma ettevõtlusse 16 000 eurot.
Liisa oli meeleheitel. Tema ainus mõte oli: „Barbara on tulnud siia välismaale, tuhandete kilomeetrite kaugusele kõigest temale tuttavast ja lähedasest.“ Sellele lisandus teadmine, et kogu mu maine vara asus parajasti suures kollases konteineris, hulpimas kuskil keset ookeani.
Olin Liisaga täiesti ühel meelel. Hakkasin tõesti mõtlema, kas polnud mitte suur viga loobuda oma elu armastuse nimel elust Seattle’is. Mul ei jäänud muud üle, kui loota, et juhtub ime.
Variant, et mul polegi mingit seaduslikku võimalust, mille alusel tähtajalist elamisluba taotleda, hakkas muutuma karmiks reaalsuseks. Asusime kõhklemata sellele keerulisele olukorrale lahendust otsima.
See oli katkend raamatust:
«Elu tulvil lootust ja imet», Barbara von Normann-Coleman
«Kell oli juba kuus läbi ja keskööks pidin olema riigist lahkunud. Vastasel juhul oleks minust saanud illegaal.»
Mis küll õieti juhtub, kui üks naine hakkab armastama … naist? Ameeriklannat, kes on järgnenud oma elu armastusele Eestisse, tabavad ootamatud sekeldused, koduigatsus ja kultuurišokk. Võõral maal toimetulekuks peab ta kokku võtma kogu oma jõuvaru. Kohanemine siinse eluga ja püüdlused õppida eesti keelt ei lähe nii lihtsalt, kui suure elu- ja maailmakogemusega naine oli eeldanud. Aga iga mure saab kord otsa, kui vaid uskuda. Ja loota imedesse. Barbara ellu on imesid jagunud küll ja ta on valmis neid ka lugejatega jagama.
Tõeline pinnalejääja jutustab oma lugu pildikestena Ameerikast ja Euroopast, vürtsitades neid huumori ja sügavate emotsioonidega. Teekonnal, mis toob autori lõpuks elama Eestisse, tabavad teda sageli südamevalu, katsumused ja üksildus, aga saadavad ka unistuste täitumine ja rõõm. Ta oskab märgata imet ning tal jätkub julgust sellest kinni haarata.
Raamatut illustreerivad fotod autori erakogust.
Barbara von Normann-Coleman on elukutseline hospiitsiõde. 2017. aastal ilmus Eestis tema sulest raamat «Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele», mis käsitleb muu hulgas surma saabumise tundemärke ja leina. Järgmine raamat, milles ta jagab oma põhjalikke kogemusi ja nõuandeid samast valdkonnast, ilmub 2019. aasta alguses.