Naise siseheitlused: suhe kauni eestlannaga keeras kogu mu senise elu pea peale

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pixabay

Asjaolu, et olin armunud naisesse, tekitas minus raskeid siseheitlusi. Mida peaksin tegema? Millised valikud mul on? Ühiskondlikud tavad, mu isiklikud veendumused ja ka kirik saatsid mulle sõnumi, et suhe Liisaga on vale. Kuid olin sellesse ilusasse eestlannasse armunud.

Mulle sai peagi selgeks, et ma ei saa enam neutraalseks jääda. Nii võtsin endale ülesande süveneda põhjalikult samasooliste suhete teemasse. Kuudepikkuse uurimistöö käigus analüüsisin Piiblit ja kuulsate kristlike autorite teoseid.

Pärast Jeesuse õpetuste sisusse süvenemist veendusin, et tema sõnumi tuumaks on armastus, kaastunne ja kõikide, sealhulgas vähemuste ja haavatavate rühmade aktsepteerimine. Uuest Testamendist ei leia kirjakohta, kus ta mõistaks samasooliste suhted hukka.

Jõudsin järeldusele, et võin ka naisterahvaga suhtes olles jääda kristlaseks, usklikuks inimeseks. Mu uurimistöö tulemus andis mulle hingerahu ja julgustas jätkama suhet oma armsa Liisaga.

Mäletan selgelt üht valusat vestlust oma venna ja parima sõbra Bobiga. Oleme head semud ja alates ülikooliajast väga lähedased. Võin alati kindel olla, et ta räägib mulle tõtt, kuna ta on minuga väga aus ja otsekohene. Kuigi ta on minust noorem, hindan tema tarkust ja terasust.

Ühel kenal sügispäeval küsisin tema arvamust, kas peaksin jääma oma geivastaselt meelestatud kogudusse või mitte. Olin koguduse geiteemaliste seisukohtadega hästi kursis ning selgitasin neid ka Bobile, kui istusime tema Denveri äärelinnas asuva kodu tagaaias. Ta oli meie suhet Liisaga igati toetanud. Kui ta oli mu jutu tähelepanelikult lõpuni kuulanud, teatas ta lakooniliselt: „Sa oled teeskleja.“ Puhkesin nutma. Mulle sai jalamaid selgeks, mida tegema pean. Olin oma armastust Liisa vastu koguduse juhtide ja sealsete sõprade eest salajas hoidnud. Sain aru, et pean kogudusest lahkuma, enne kui mind välja visatakse.

Kohe, kui olin tagasi koju Seattle’isse jõudnud, võtsin koguduse juhtkonnaga ühendust ja andsin teada, et lahkun kogudusest. Panin maha oma ameti jumalateenistustele saabujate tervitaja ja ühe väikese vestlusrühma juhina. See kõik oli väga raske, kuna armastasin oma kohalikku kogudust ja olin seal aastaid üpris tegev olnud.

Lisaks kogudusest ilmajäämisele pöördus minust ära ka mitu sõpra, kes ei kiitnud mu uut suhet heaks. Ühel pärastlõunal käis mul külas naaber ja hea sõber Mary. Sain kiiresti aru, et tema külaskäigu eesmärk oli anda mulle mõista, et ta on minu pärast väga mures. Ta hoiatas mind, öeldes: „Ma olen su hinge pärast mures. Kardan, et sa lähed põrgusse.“ Olin meeleheitel.

Üks mu lähedasemaid sõpru ja kolleege, Nancy, teatas mulle, et ta ei saa enam minuga matkamas käia nagu varem. Ta lausus koguni sellised sõnad: „Ma ei saa sinuga enam õhtuti kohtuda.“ Tundsin sõnulkirjeldamatut valu.

Pärast abikaasa surma olin igal aastal 25. detsembril oodatud jõuluõhtusöögile oma hea kolleegi Sarah’ juurde. Minu suhe Liisaga lõi ta aga nii rööpast välja, et ta võttis kutse tagasi, soovitades mul tungivalt koju jääda. Suutsin vaevu oma kõrvu uskuda.

Kuigi tundsin end äratõugatu ja hüljatuna, oli armastus kalli Liisa vastu endiselt minu jaoks kõige tähtsam. Meie vastastikune armastus andis mulle lootust ja julgust jätkata suhet oma elu armastusega.

See oli katkend raamatust:

Foto: Postimees Kirjastus

«Elu tulvil lootust ja imet», Barbara von Normann-Coleman

«Kell oli juba kuus läbi ja keskööks pidin olema riigist lahkunud. Vastasel juhul oleks minust saanud illegaal.»

Mis küll õieti juhtub, kui üks naine hakkab armastama … naist? Ameeriklannat, kes on järgnenud oma elu armastusele Eestisse, tabavad ootamatud sekeldused, koduigatsus ja kultuurišokk. Võõral maal toimetulekuks peab ta kokku võtma kogu oma jõuvaru. Kohanemine siinse eluga ja püüdlused õppida eesti keelt ei lähe nii lihtsalt, kui suure elu- ja maailmakogemusega naine oli eeldanud. Aga iga mure saab kord otsa, kui vaid uskuda. Ja loota imedesse. Barbara ellu on imesid jagunud küll ja ta on valmis neid ka lugejatega jagama.

Tõeline pinnalejääja jutustab oma lugu pildikestena Ameerikast ja Euroopast, vürtsitades neid huumori ja sügavate emotsioonidega. Teekonnal, mis toob autori lõpuks elama Eestisse, tabavad teda sageli südamevalu, katsumused ja üksildus, aga saadavad ka unistuste täitumine ja rõõm. Ta oskab märgata imet ning tal jätkub julgust sellest kinni haarata.

Raamatut illustreerivad fotod autori erakogust.

Barbara von Normann-Coleman on elukutseline hospiitsiõde. 2017. aastal ilmus Eestis tema sulest raamat „Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele», mis käsitleb muu hulgas surma saabumise tundemärke ja leina. Järgmine raamat, milles ta jagab oma põhjalikke kogemusi ja nõuandeid samast valdkonnast, ilmub 2019. aasta alguses.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles