«Mis saab edasi? Tahtsin iga hinna eest üksildustundest hoiduda...»
22. detsember 2018, 18:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli 2007. aasta mai lõpp, mu abikaasa surmast oli möödunud kolm kuud. Looduses matkamine oli olnud suur osa meie elust ja mul oli kindel kavatsus sellega jätkata, kas või üksi.
Mulle on mällu sööbinud esimene kord, kui laadisin matkavarustuse Jacki suurde hõbedasse pikap-autosse – tema uus Ford F150 oli seda tooni. Kuna muidu oli asju pakkinud alati Jack, oli see minu jaoks uus kogemus.
Mul polnud aimugi, kui palju aega ja energiat kulub, et kõik vajalikud asjad auto peale laadida. Olin koostanud pika loetelu, mida võtta kaasa oma kümnepäevasele väljasõidule Crescenti järve äärde Olympicu poolsaarel: magamiskott, täispuhutav madrats, padi, riided, matkasaapad, vihmavari, rätikud, šampoon, palsam, hambahari, hambapasta, kamm, hari, kaks suurt jahutuskasti, toit, vesi, matkapliit, nõud, söögiriistad, matkatoolid ja -lauad, lõkkematerjal, tikud, kirves, kajak koos varustusega, raamatud ja kudumistöö.
Kogu see palavikuline pakkimine oli füüsiliselt ja vaimselt kurnav. Mäletan, et laususin endamisi: „Ma ei suuda seda teha. Jätan lihtsalt järele ja unustan selle väljasõidu.“ Kuid miski minu sees julgustas mind jätkama. Tundsin, et pean iseendale tõestama, et saan sellega hakkama, kas või üksi. Lootus, et sellest seiklusest saab alguse midagi head, innustas mitte alla andma.
Möödus mitu tundi, kuni lõpuks sõitsin kodunt välja kiirteele ja võtsin suuna Edmondsi praamisadama poole, mis asus umbes 45 minuti kaugusel. Olin kavatsenud jõuda õhtul poole viie ajal väljuvale parvlaevale, et sõita Kingstoni Olympicu poolsaarel.
Sain aru, et ilmselt jään sellest maha. Mu hirm oli põhjendatud. Kui terminali juurde jõudsin, öeldi mulle, et pean vähemalt tund aega järgmist ootama. Ma ei varjanud oma pettumust. Anusin töötajaid, et nad laseksid mind siiski praamile, mis asutas iga hetk väljuma. Oma üllatuseks pääsesingi pardale. Olin väga tänulik.
Otsekui olnuks see alles eile, mäletan, kuidas seisin väljas parvlaeva vööris, soe päike ja Pugeti lahe õrn briis mu nägu paitamas. Oli ilus päev, mida ma ei võtnud sugugi enesestmõistetavana. Tavaliselt saabub suvi Seattle’isse alles pärast 4. juulit, Ameerika iseseisvuspäeva. Tõmbasin sügavalt hinge ja tänasin Jumalat vapruse ja jõu eest, et suutsin esimest korda minna matkama üksi, mis oli esialgu tundunud võimatuna.
Jõudsin oma sihtkohta, Fairholme’i laagriplatsile, õhtul kella kaheksa ajal. Leidsin suurepärase telkimiskoha vaatega Crescenti järvele, mis on kuulus oma kristallselge sinakasrohelise vee poolest. Ameerika Ühendriikides on telkimisplatsid väga väikesed ja tihedalt koos, erinevalt Eestis tavapärastest suurtest RMK platsidest. Niimoodi ninapidi koos olles on võõraste inimeste vahelised jutuajamised kerged tekkima. Ameeriklased on üldiselt avatud ja sõbralikud, eriti laagriplatsidel, ja nii luuakse teiste matkajatega sageli tutvust.
Õige pea tutvusin minu kõrval telkiva sõbraliku abielupaariga, kes märkas, et olin hädas telgi püstitamise ja matkapliidi kokkupanemisega. Nad tulid mulle kohe appi. Mõlemad olid neljakümnendates aastates, kuid tüübilt üpris vastandlikud. Võimsa vohava habemega pikka kasvu mees oli puksiirlaeva kapten, tema abikaasa aga lühike ja sale naisterahvas, kes töötas raamatupidajana. Peale selle, et nad aitasid mind telgi ja pliidiga, tõstsid nad ka autokasti tühjaks ja kutsusid mind enda seltsi õhtust sööma.
Mu armsad naabrid läksid kolm päeva hiljem tagasi koju Seattle’i äärelinnas. Kui nad olid lahkunud, valdas mind järsku kurbus ja hirm, kui hakkasin mõtlema, mis mind ees ootab. Mul oli jäänud veel seitse päeva telkida.
Mis saab edasi? Kas jään üksi või kohtun veel mõne sõbraliku matkajaga? Tahtsin iga hinna eest üksildustundest hoiduda. Soovisin nii väga jääda truuks oma põhiveendumusele, et kõigel juhtuval on kindel põhjus, et elus pole midagi juhuslikku. Isegi kui olen parajasti keerulises olukorras, näen hiljem tagasi vaadates selle häid ja positiivseid külgi. See kindel usk on mulle kriisihetkedel alati palju lootust ja julgust andnud.
Vaid mõni tund hiljem saabus laagriplatsile neljaliikmeline perekond. Kuna nad ei tahtnud, et oleksin üksi, võtsid nad mind mitmeks päevaks enda seltsi. Sõime pea kogu aeg koos ja ma mängisin nende armsa viieaastase tütrega. Istusime lõkke ümber ja vestlesime mõnusalt öösse välja, jutustades oma elukäigust, tööst, huvidest ja hobidest.
Mul on siiani eredalt meeles hommik, kui pidin selle kena perekonnaga hüvasti jätma. Pärast kallistusi ja lahkumissuudlusi läksin Crescenti järvele kajakiga sõitma. Järsku kuulsin valju autosignaali. Vaatasin ringi ja nägin, kuidas nad sõitsid mööda järveäärset kitsast käänulist teed ja lehvitasid mulle. Tänupisarad silmis, tõstsin vastuseks oma valge mõla kõrgele õhku.
See reis oli sissejuhatus minu põnevate sooloseikluste ajajärku.
See oli katkend raamatust:
«Elu tulvil lootust ja imet», Barbara von Normann-Coleman
«Kell oli juba kuus läbi ja keskööks pidin olema riigist lahkunud. Vastasel juhul oleks minust saanud illegaal.»
Mis küll õieti juhtub, kui üks naine hakkab armastama … naist? Ameeriklannat, kes on järgnenud oma elu armastusele Eestisse, tabavad ootamatud sekeldused, koduigatsus ja kultuurišokk. Võõral maal toimetulekuks peab ta kokku võtma kogu oma jõuvaru. Kohanemine siinse eluga ja püüdlused õppida eesti keelt ei lähe nii lihtsalt, kui suure elu- ja maailmakogemusega naine oli eeldanud. Aga iga mure saab kord otsa, kui vaid uskuda. Ja loota imedesse. Barbara ellu on imesid jagunud küll ja ta on valmis neid ka lugejatega jagama.
Tõeline pinnalejääja jutustab oma lugu pildikestena Ameerikast ja Euroopast, vürtsitades neid huumori ja sügavate emotsioonidega. Teekonnal, mis toob autori lõpuks elama Eestisse, tabavad teda sageli südamevalu, katsumused ja üksildus, aga saadavad ka unistuste täitumine ja rõõm. Ta oskab märgata imet ning tal jätkub julgust sellest kinni haarata.
Raamatut illustreerivad fotod autori erakogust.
Barbara von Normann-Coleman on elukutseline hospiitsiõde. 2017. aastal ilmus Eestis tema sulest raamat „Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele», mis käsitleb muu hulgas surma saabumise tundemärke ja leina. Järgmine raamat, milles ta jagab oma põhjalikke kogemusi ja nõuandeid samast valdkonnast, ilmub 2019. aasta alguses.