Kolumnist Ronja valmistub pikaajaliseks kohtumiseks vanglas: kuidas tõestada, et ma olen tõesti ta elukaaslane?

FOTO: saturno dona / PantherMedia / saturno dona/Scanpix

Kuula artiklit

Pärast seda, kui mu kallim vastuvõtuosakonnast välja sai ning teise vanglasse üle viidi, on kirjavahetus muutunud harvaks nähtuseks. Kui varem ma ootasin aknal istudes postiljoni, siis nüüd on kogu fookus suunatud sellele, et telefon ei oleks hääletu peal ning oleks koguaeg lähedal. Juhuks, kui ta helistama peaks.

Paraku helistada tahavad kõik ning enne jõule on helistamisega kvantiteet kõvasti langenud, kuid vestluste kvaliteet märkimisväärselt tõusnud. Vahetevahel on elu keerdkäigud siin- ja sealpool vanglamüüre sundinud meid telefonitoru otsas minuteid vaikima. Kohmetust sellest ei teki. On mugav ka vaikuses olla.

Mina ja Kaarel, me mõlemad suudame vaikuses istuda, midagi tegemata, ka üksinda. Miks peaks siis vaikuses istumine kahekesi tekitama meelehärmi või hirme? Peale Kaareli kinniminemist istun ma tihti vaikuses. Vahin lakke, puhkan jalga, olen lihtsalt jõude! Kõik ebamugavus, mis mind alguskuudel saatis, on tänaseks ainult hämar mälestus.

Vaikuses istumine on minu igapäevane praktika tasakaalukama vaimse tervise ning tervete suhete suunas. Vaikuses istumine on mulle õpetanud paljuski. Esiteks, mis juhtub minu elus või minu ümber, see ei ole midagi isiklikku minu vastu või minu suunas. Me elame subjektiivses duaalses maailmas, kus kõigil on olukordadele oma nägemus ja tõlgendus.

Teiseks olen ma avastanud vaikuses istudes, et mitte keegi teine ei vastuta minu tuju või emotsioonide eest. Mitte keegi ei saa mind mõjutada, öeldes, kes või milline ma olen. Me näeme maailma seestpoolt väljapoole. Nii, kuis me näeme iseennast, näeme me ka kõiki teisi.

Ma tunnistan teile, kallid lugejad, et ma loen teie kõigi kommentaare ka, nii et kirjutage neid aga julgelt. Ja viimase kolumni kommentaatorile Matile, vastan suurima heameelega. Küsimusele minu  ajuehituse kohta on väga lihtne vastata.

Nimelt on minu ajuehitus täpselt samasugune nagu sinu, sinu laste ning sinu naise, sõprade, ema, isa ja/või õe oma. Me oleme kõik ühesugused, pärineme kõik ühest kontseptsioonist ja suundume kõik sama suuna teise otsa. Samuti kanname ühiselt vastutust üheaegselt selle eest, mis toimub meie isiklikul kui ka globaalsel pinnal.

Miks on sul, Mati, raske minu kirjutisi aktsepteerida, ometigi tuled alati tagasi piiluma, kuidas meil läheb? Kas võib olla, et oma hinges sa tead, et see kogemus, mis on minul, võib vabalt juhtuda ka sinuga? Kas sa aktsepteerid seda pimedat osa endast, mis on võimeline looma seda olukorda siin?

Kas sind häirib, et mina ja sina oleme paljuski sarnased?

See kõlas väga nagu telekanali reklaamipaus ning võtame siit nüüd sellelt pausilt tagasi tulla ning räägin edasi vanglaga seonduvatest teemadest. Kõige põnevam lugu mis mul praegu rääkida, on see, et peale jõule on meil Kaareliga pikaajaline kokkusaamine.

Pikaajaline kokkusaamine on võimalik elukaaslaste vahel kelle kooselu on enne karistuse kandmise alustamist väldanud vähemalt kaks aastat. Meil oli see aeg ilusti ületatud, kuid tolle tõendamine muutus üsnagi närvesöövaks.

Ma olen temperamentne naisterahvas ning kaugete vene verd sugulaste geenid panevad mind tihti kulisside taga vahutama. Üritan väga jääda rahulikuks ning olla tasakaalus, kuid kooselu tõendamise protsess avas pisarakanalid paaril-kolmel korral.

Korter, kus me koos elasime, oli minu sõbra oma, kes ise elab välismaal ning korteri laenu maksis Kaarel. Lepingut meil ei olnud, oli vaid kokkulepe. Sedapidi ei saanud me midagi tõendatud. Ühes korteris võivad koos elada ka sõbrad, arvas vangla juhatus, ning ei arvestanud seda tõendina.

Arvestades, et paljud kinnipeetavad vanglas pakutavaid hüvesid kuritarvitavad, ei ole juhatuse skeptilisus üllatav.

Pärast nädalaid konsultatsioone kontaktisiku ning vangla teiste ametnikega, leidsime, et kooselu tõendab kas ühine laen või liising. Kuna me aga abielus ei ole ning mina laenamist, mõne väikese erandiga, ei poolda, olime lõhkise küna ees.

Vot siis ma paar peatäit pillisin. Kõik kurbuse ja viha lasin välja, kuni oli aeg aktsepteerida olukorda nii nagu see paistab. Ainult et see, mis paistis ei olnudki kogu tõde. Nimelt meenus Kaarelile, et auto, mille ma pärast abielulahutust olin sunnitud ostma, on liisinguga ostetud.

Ning selle auto liisingut on samuti Kaarel aastate jooksul maksnud. Leping on minu nimel, autoga sõidan samuti mina, kuid maksnud oleme seda tema konto kaudu.

Loomulikult olid veel laste lasteaiamaksud samuti päevakorras, kuid neid oleme kordamööda tasunud. Samuti ei mahtunud need tasutud arved ajalimiidi sisse.

Ühised lapsed peaksid ju kooselu samuti tõendama? Tõesti peaksid, kui need on tema lihased lapsed. Aga vaadake, nii ei ole. Lapsed on mul esimesest abielust. Me oleme nimelt kärgpere. Ühiseid lihaseid lapsi meil Kaareliga ei ole, kuid plaanisime, kolme aasta pärast.

Ja seda enne, kui ta kinni läks. Kuigi lapsed tema liha ja veri ei ole, pole see tema hoiakust nende eest ja kaitseks kunagi peegeldunud. Need on tema lapsed.

Kindlasti pakub pinget, miks laste isaga teed lahku läksid ja mida küll laste isa sellest kõigest arvab? Lahkuminek laste isast oli tingitud sellest, et meievaheline suhe ei toiminud. Me oleme paremad sõbrad kui me olime abikaasad. Kaarel ja eksabikaasa suhtuvad teineteisesse austusega ning sõbralikult. Rahulik meelelaad on elu võti.

Niisiis, kui sai kooselu ära tõendatud, võis Kaarel sisse anda avalduse pikaajaliseks kokkusaamiseks. Avaldused kas kinnitatakse või lükatakse tagasi tavaliselt kuu alguses. Kõik avaldused järgmiseks kalendrikuuks tuleb esitada eelmise kuu hiljemalt 25. kuupäevaks. Avaldusi võib esitama hakata 20. kuupäevast.

Pikaajalise kokkusaamise avalduse peab esitama kinnipeetav ning kokkusaamiseks annab loa vist kontaktisik või vastavate avalduste eest vastutav inspektor. Kontaktisik on vangla poolt määratud ametnik, kes vastutab osaliselt kinnipeetava avalduste ja heakorra eest.

Kui kogu see pull läbi on, olen vanglateenistuse töökorralduse spetsialist. Võiksin vabalt oma teadmiste ja kogemuse vaslguses võtta vastutuse infotelefoni eest juhendamaks kõiki abivajajaid läbi selle protsessi.

Niisiis tuli detsembrikuu algul meile rõõmusõnum, et pikaajalise kokkusaamise taotlus on kinnitatud ning kokkusaamiseks on antud luba. Hakkasin kokkusaamiseks juba valmistuma. Kuid sellest, kuidas ma mööda pesupoode kammisin, rõõmust ühes neist poodides koos müüjaga kilkasime ning kuidas möödus kokkusaamine ja mis seal toimus, räägin juba aastavahetusel!

Tagasi üles