Aleksandr Popov: lõpetage palun see «lägalaat» avalikus ruumis!

Härdus tungib hinge ja priius pitsitab südant iga kord, kui näen «noori armunuid» üksteisele tähelepanu pööramas. Isegi siis, kui seda tähelepanu on pisku palju ühe korraga sisse võtta. Ja ei, ma ei ole kade. Ma olen kurb oma enese saamatuse üle leida ka endale keegi, kellega seda kõike jagada.

Vastastikuse ülemäärase süljevahetuse tagajärjed on ebahügieenilised. Ja seda mitte ainult ümbritsevas aegruumis viibivate homo sapienside suhtes, vaid ka oma ilaralli paarilise suhtes. Võib-olla on asi minus, aga isiklikult ei sooviks küll kogeda seda, et õrnusehetke tulemusel veedad sa järgneva veerandtunni oma nägu pühkides ja kuivatades, samal ajal mõeldes «No küll ikka keelitas!» (Aga nagu juba laulusalm teab öelda, siis on vabariigis ka neid vapraid võitlejaid, kes soovivad, et Unemati laseks oma lati alla ja tuleks nendega tuppa tatti panema. Kus suitsu, seal tuld!)