Mehe pihtimus: ma ei tahagi teisi, tahan ainult oma endist naist tagasi

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Oma naisest ja lapse emast lahku läinud mees kurdab Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas, et on hiljem elus selgusele jõudnud ja soovib oma vana elu tagasi. Naine on aga vahepeal leidnud kellegi teise.

«Kolisime naisega kokku, kui olin noorem ja kogenematu. Kuna naisel oli oma elukoht olemas, siis otsustasime sinna koos paikseks jääda. Tagantjärgi saan ma aru, et see oli viga, sest mulle meeldib olla oma kodus peremees ja omanik - see rajab minu jaoks tuleviku osas kindlustunde. See ei tähenda, et ma diktaator olla tahan, vaid seda, et minu arvamus maksab ka midagi ja ma tunnen end täisväärtusliku pereliikmena, mitte külalisena kellegi teise kodus. Seetõttu ei suutnud ma uue elukohaga kohaneda ning tundsin ennast pidevalt halvasti ja tuleviku osas ebakindlalt. Lisaks ei olnud finantsküsimuste tõttu võimalik uut kohta soetada, sest olin äsja ellu astunud ja majanduslikult kindlustamata. Seetõttu ei olnud ma mees, kes oma elukaaslasele meeldiks. Sellest hoolimata oli meie vahel armastus ja vaatamata pingetele kogesime ka ilusaid aegu. Meile sündis ka laps. Kahjuks aja jooksul valesti alustatud suhte tõttu hakkas lumepall veerema ja pinged üha süvenesid. Elukaaslase silmis olin ma mees, kes ei olnud peremees ega hoolitsenud oma pere eest piisavalt. Minu jaoks oli mu elukaaslane aga naine, kes mind ei toetanud, vaid näägutas pidevalt mu kallal ning seetõttu andis järjest vähem põhjust tema eest hoolitseda. Surnud ring.

Selle asemel, et koostööd teha ja üheskoos elus edasi minna, töötasime üksteisele üha enam vastu ja süüdistasime teineteist. Aeg-ajalt ma tajusin, kuidas ma alateadlikult meie suhet saboteerisin ja teadlikult halvasti käitusin, et naine meie suhte lõppu soovima hakkaks. Põhjus selles, et mul polnud piisavalt pealehakkamist ise midagi kardinaalselt muuta.

Järgnes lahkuminek. Esimesed kuud peale eraldi kolimist tunnistas naine mulle, et armastab mind endiselt ja tahab uuesti üritada. Mina aga olin meie kooselu ajal tekkinud negatiivsetest emotsioonidest niivõrd mõjutatud, et seetõttu sama soovi üles ei näidanud. Mõned kuud omakorda veel hiljem olin ma maha rahunenud ja talle andestanud ning nentisin, et armastan teda samamoodi endiselt. Ma sain aru, mis vigu ma teinud olin ja igatsesin oma perekonda tagasi. Ma jõudsin arvamusele, et võita on rohkem kui kaotada ja seetõttu võiksime uuesti pereelu elada.

Ma tahtsin oma lapse emaga uuesti sõbraks saada, teda tundma õppida. Ma pakkusin, et peaksime kasvõi lapse pärast aeg-ajalt kohtuma ja kolmekesi koos midagi ette võtma, kuhugi väljasõidule minema. Ta oli nõus. Meie läbisaamine paranes märgatavalt. Siis aga selgus, et mu eksnaisel on juba mitu kuud uus mees olnud ning et see pidavat «see õige» olema. Lisaks väitis naine, et esimestel lahusoleku kuudel, kui ta mind tagasi soovis, olevat see ainult hetkeemotsioon, mis läks üle. See oli minu jaoks kõva löök allapoole vööd. Ma rääkisin naisele oma tunnetest ja et tahan teda tagasi. Tema aga vaatas mulle otse silma sisse ja ütles, et ei armasta mind enam, sest meie senised pinged ja tülid on siiski kõik tunded ära lõhkunud. Minul pole aga ühtegi suhet vahepeal olnud, sest pole eelmisest üle saanud. Ma ei tahagi teisi, ma tahan ainult oma endist naist tagasi.

Minu küsimus on järgmine, et kas mul tasub enam oma eksnaist veenda, et me uuesti koos olema hakkaksime või on see mõttetu? Kas ta uus mees on pigem lohutusobjekt või saab olla tõepõhi all, et nii väikese ajaga «see õige» leitakse? Kas eksnaise tunded minu vastu võivad tõepoolest kadunud olla või on lootust, et ta lihtsalt pole mulle veel andestanud ning tunded kõige negatiivse foonil välja ei paista? Või peaksin ma käega lööma, valu alla neelama ja üritama oma eluga edasi minna?»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Paarisuhe saab teoks, kui mees ja naine on teineteisesse armunud ja soovivad asjade loomuliku jätkuna hakata elama koos, jagama teineteise elu ning argipäeva. Armumine kasvab aegamööda armastuseks, mis kätkeb endas sügavat mõistmist ja aktsepteeritakse teineteist erinevate indiviididena, kel erinevad arusaamad ja uskumused - samas kujunevad välja ühised väärtused ja loodetavasti saavad selgeks ka vastastikused ootused paarisuhtele, rollidele jne. Ideaalis.

Iga paarisuhe on unikaalne ja selle moodustavad kaks isiksust oma päritoluperest pärit taustaga, elukogemuse (või selle puudumisega) ning paljude muude faktoritega, mis hakkavad mõjutama kooselu. Selle õnnestumist või ebaõnnestumist. Teie kooselu lõppes lahkuminekuga. 

Kirjutate põhjalikult, mis olid need takistavad tegurid, mis viisid teineteise mittemõistmise ja irdukasvamiseni: teie noorus ja kogenematus, majanduslik ebakindlus, teie ja teie naise erinevad ootused teineteisele ning seetõttu ka pettumustunded, näägutamine, tülid, suhte saboteerimine, soovimatus ise suhte parandamiseks midagi ette võtta ning ... lahutus. 

Paarisuhte uurijad on välja toonud kaks etappi, mis kirjeldavad suhete allakäiku ja mis viivad abielulahutuseni: I faas, milles leiab aset illusioonide purunemine, abielu ja/või partneriga rahulolematuse kasv, keskendumine suhte negatiivsetele aspektidele, ülemäärane kriitilisus partneri suhtes.

Selles faasis on mõeldav suhteid parandada juhul, kui partnerid on võimelised väljendama oma pettumust ja jagama vastutust olukorra muutmisega seoses. Seega, õigem oleks sellist olukorda nimetada lahutuseriski kujunemise faasiks või abielu jaoks kriitiliseks situatsiooniks, mille positiivse arengu korral on mõeldavad abielu püsimajäämise ja võib-olla isegi suhte kindlustumise väljavaated. Abiks on pere- või paariteraapia.

Kui see ei õnnestu, siis kaldub arenema teatav eriline perekonna patoloogia, mida võib nimetada - suhete stagnatsiooniks. II faas teel lahutusele on suhete stagnatsiooni faas, mis võib kesta aastaid. Seda status quo'd hoiab üleval ebamäärane lootus, et «äkki siiski asi paraneb». 

Sellele faasile on enamasti iseloomulik süvenev emotsionaalne distantseerumine, ükskõiksus, lõpuks füüsiline ja ruumiline eemaldumine üksteisest.

Siin ei saa enam rääkida abielust selle sõna tavatähenduses, vaid düsfunktsionaalsest abielust, ehk kooselust, mis ei täida oma ülesandeid, ei vasta partnerite ootustele ja mille raames partneritel ei ole võimalik rahuldada oma emotsionaalseid ning seksuaalseid vajadusi.

Eelpoolkirjeldatu kinnitab teie suhte lahutuseni jõudmise loogilisust.

Praegu olete olukorras, kus soovite üle kõige taastada suhet oma eksnaisega, teisalt on naine oma eluga edasi liikunud ning on uues suhtes. Teie armastate teda endiselt, naine on selgelt väljendanud, et tema tunded on muutunud ning ei vasta teie ootustele. 

Lahutus on enamasti raske mõlemale abikaasale, eriti juhul, kui peres on lapsed ja abielu on kestnud aastaid, mille jooksul on murede kõrval kindlasti kogetud ka ühiseid rõõme, saadud teineteist väga lähedalt tundma ning pandud kooselule palju lootusi.

Lahutusega kaasneva stressi peamiste põhjustena tuuakse enamasti järgmisi asjaolusid: raske on taluda mõtet enda läbikukkumisest; hoolimata sellest, et edasine kooselu tundub väga raske või isegi võimatuna, on nii lõpetatavas suhtes kui partneri isikus midagi, millest on kahju loobuda; abielu lahutamisega seoses nähakse ette suuri muutusi, enamasti kaotusi, senises toetussüsteemis; väga palju on seda, mida lahutamise järel tuleb muuta (elustiil ja väljakujunenud harjumused, kohustuste ja vastutuse valdkonnad jne.); mure kaotuste pärast, mida saavad üle elama lapsed.

Nii nagu igasuguse suure ja ootamatu kaotuse puhul, teeb inimene ootamatu lahutuse korral läbi protsessi, milles võib eristada viit faasi:

1) Eitamine.

Inimene ütleb endale: «See on võimatu. See ei saa nii olla. Minuga ei saa nii juhtuda». See on šokistaadium, kus välditakse tunnistamast, et midagi nii rasket on juhtunud.

2) Reaktsioonide vallandumine.

Selles staadiumis kogetakse kurbust ja õnnetusetunnet, viha ja süüdistusi partneri ning võimalike teiste asjasse segatud isikute vastu, enamasti ka enesesüüdistusi. Inimesele võib tunduda, et tal puudub igasugune võimalus oma elu ja saatust kontrollida. Sel perioodi kuuluvad kõige teravamad haigetsaamised ja agressiooni-väljendused partneri suhtes. Sageli kaasneb hirm kaotada täielikult kontroll oma psüühilise seisundi üle.

3) Tingimine, püüd teha tehingut.

Selles faasis otsib inimene võimalusi, kuidas endist olukorda taastada. Ta võib anda lubadusi, mille täitmisse ta isegi ei usu. Tehingupartneri rollis on eelkõige abikaasa, võib olla ka saatus või jumal.

4) Depressioon.

Siin ütleb inimene endale: «See on tõsi ja see on kohutav». Valdavaks emotsiooniks on kurbus kaotuse pärast. Lootus endist olukorda taastada on kadunud, paljudel inimestel langeb oluliselt usk oma võimetesse ja võimalustesse. Alaneb valmisolek midagi teha.

5) Aktsepteerimine.

Jõutakse mõistmiseni, et abielusuhe on lõppenud ja otsus lahutada õigustatud. Ärevus ja valusad mõtted ei ründa enam nii kontrollimatult. Reaalsust arvesse võttes tehakse plaane tulevikuks. Järkjärgult saab inimene tagasi tunde, et ta on iseenda peremees ja suudab oma elu kontrolli all hoida.

Alati ei toimu kaotusvalu üleelamine sellisel sujuval ühest faasist teise üleminekute teel. Võimalikud on tagasilangused ja mõnes faasis pikemalt takerdumised. 

Teie pool esitatud küsimuste vastused on teie enda sees - soovitaksin nende avastamiseks ja julgelt enda sisse vaatamiseks pöörduda spetsialisti poole (näiteks pereterapeut), kellega koostöös, toetavas ja hinnangutevabas õhkkonnas saate oma muredele leida vastused.»