Koloneliproua Halina Saarsen valis nooruses vale, eestlasest mehe ning kahetses seda kibedasti elu lõpuni

Halina Saarsen Foto: Fotis

«Pärast Karin Saarseni «Poola suve» viimaste ridade lugemist ei jää hinge mitte niivõrd ajaloost teada mehed ja sündmused, kuivõrd Karini ema, poolatar Halina kannatlikkus ja ustavus oma mehele Villem Saarsenile ning uuele kodumaale Eesti Vabariigile,» kirjutas Ardo Kaljuvee Eesti Päevalehes 2007. aastal.

Halina hing jäi valust kurku kinni, kui õhtupimeduses Kadaka talu paistma hakkas - tavaline talumaja, ümber õlgkatusega kõrvalhooned ja õues kooguga kaev. Kirjus pearätis ema Reet tuli trepile miniat vastu võtma ja juhatas ta muldpõrandaga köögi kõrval asunud tagakambrisse. Köögis istus turjakas vanamees, kes parajasti puhastas jahipüssi. Ja ta nimi oli hoopis Aron. Kadaka talu enneaegselt vananenud perenaine ei saanud kunagi teada oma «kõrgest seisusest» nagu ka Halina ema Maria võis elu lõpuni väimeest kõnetada kui Wilhelm Lvovitšit.