Naised eesti muinasjuttudes: jalad peenemaks ja mehele!

FOTO: Britt Samosoni illustratsioon

Folklorist Merili Metsvahi pani muinasjutud eesti naistest raamatusse. Kuidas vanasti mehele saadi? Eks ikka jalgu küürides ja kinga sobitades. Täpselt nagu Tuhkatriinu.

Võõrasemal oli plaan, kuidas vanema tütre jalgu peenemaks muuta. Ta võttis pangega tuhka ja hõõrus tuhase nartsuga tütre jalga. Tütred olid päratu laisad ega viitsinud iial oma jalgu puhtaks pesta. Nii oli neil muda jalge külge kuivanud, nahk olid lõhki ja korbatanud. Suure pesemise ja nühkimise peale muutusid jalad valgemaks ja peenemaks. Läks vanem tütar jälle kuninga poole kinga mõõtma. Taas oli sinna mõõtjaid hul-gakaupa kokku tulnud. Et nüüd ei olnud midagi ees, sobis võõrasema vanemale tütrele king jalga. Ometigi ütles kuningapoeg võõrasema tütrele, et ta jalg on raasuke suurem kui vaja. Kodus kõneles tüdruk emale: «Mul seekord palju puudu ei jäänud, peaaegu oleks king paras olnud.» Ema võttis jälle pange tuhaga ja nartsu ning hakkas uuesti jalga hõõruma. Suure hõõrumise ja pesemise järel sai jalg veelgi väiksem ja valgem. Läks siis vanem õde uuesti kuninga poole kuldkinga proovima. Seal oli jälle maailmatu hulk tüdrukuid koos, aga mitte kellelegi ei olnud king paras. Kui võõrasema tütar uuesti kinga jalga pani, mahtus see talle nagu valatult. Siis ütles kuningapoeg: «Sellele tüdrukule on king paras, tema võtan ma naiseks.» Ta küsis võõrasema tütre käest, kus ta elab, ja lubas talle järgmisel päeval tõllaga järele tulla.

Võõrasema tütar läks suurima heameelega koju ja teatas kodustele: «King oli mulle paras! Kuningapoeg lubas mulle homme tõllaga järele tulla.» Enne kosilase tulekut oli vaja palju teha, aga peale vaeslapse ei viitsinud keegi midagi teha. Vaeslapsele anti siis mitu tööd ette, olgugi et inimene saab tegelda korraga ikka ainuüksi ühe asjaga. Kui selgus, et kõike ei jõua nii hästi korda, nagu kuningapoja tulekuks olema peaks, hakkas igaüks vaeslast tümitama, sest kõik olevat tema pärast ripakile jäänud. Vaeslaps kannatas kõik ära, sest kaevata ei olnud tal kellelegi.

Järgmisel päeval sõitis kuningapoeg suure mürinaga õuele. Mõrsja käis kikivarvukil, ei teadnud õieti, kuidas olla või kus seista. Kuningapoeg kargas tõllast välja ja lausus ainult: «Mõrsja, tule välja!» Mõrsja läks välja ja hüppas kohe tõlda, sest mida muud tal teha oli. Kuningapoeg kergitas kübarat ja istus tõlda mõrsja kõrvale. Tõld sõitis mürinal minema.

Vaeslapsel läks meel mõruks, et tema kaotatud kinga sai võõrasema tütar, kes istub nüüd kuningapoja tõllas, aga tema peab jääma elu lõpuni võõrasema orjama. «Nii ei tohi sellel asjal minna lasta!» mõtles ta endamisi ja kiirustas käsikivi juurde. Ennäe, seal olidki tema kuldrõivad just samamoodi, nagu ta nad sinna oli jätnud! Ta pani rõivad ja ehted käsivarrele rippuma ning tõttas tõllale nobedasti järele. Tõlla järel tõtates ajas ta endale kähku rõivad selga ja pani ehted külge. Kingi oli ainult üks, selle võttis ta kaenla alla. Kuningapoeg lasi tasast sõitu ja kõneles mõrsjaga. Vaeslaps aga jooksis nüüd nii, nagu vähegi suutis. Tõllale lähemale jõudes hõikas ta kõva häälega:

«Kuningapoeg, kuningapoeg,

viska maha kuriking,

võta peale kuldking!»

Kuningapoeg kuulis, et keegi kuskil hüüab midagi, ja tahtis hobused kinni pidada. Aga mõrsja keelas selle ära: «Meid küll keegi ei hõiganud, see on mu perse pirin ja tuhara torin.» Nii sõitis kuningapoeg edasi ja mõrsja hakkas temaga endisest kõvema häälega juttu puhuma. Ei saanud nad kaua sõita, kui kuningapoeg kuulis, nagu ütleks keegi:

«Viska maha kuriking,

võta peale kuldking!»

«Peab ikka hobused kinni pidama,« ütles ta mõrsjale, «keegi hüüab midagi.» «Oh, see mu perse pirin ja tuhara torin,» vastas mõrsja, «muud küll kuulda ei ole.» Lasigi kuningapoeg jälle hobustel edasi sõita. Jõudsid ühe silla peale ja nüüd kuulis kuningapoeg selgesti, et täiesti lähedal hüüdis keegi:

«Kuningapoeg, kuningapoeg,

viska maha kuriking,

võta peale kuldking!»

Kuningapoeg pööras pead ja nägi sealsamas tüdrukut, kuldrõivad seljas ja kuldehted kaelas. Jalas olid tüdrukul imeilusad sukad ja käes kuldking, mis oli täpselt samasugune nagu tõllas olev kuldking. Korrapealt sai kuningapoeg aru, et tegemist on sellesama imeilusa tüdrukuga, kes pagedes kinga kaotas.

Kuningapoja kõrval käsutas mõrsja: «Lase aga hobustel minna! Mis siin iga hadakut kuulata.» Kuninga-pojal kargas süda täis, ta haaras mõrsjast tukkapidi kinni ja viskas ta tõllast välja, kus ta silla alla lendas ja ära uppus. Aga vaeslapse tõstis kuningapoeg tõlda ja pani talle mõlemad kuldkingad jalga. Tal oli maailmatu hea meel, et sai naiseks selle, keda väga tahtiski saada. Vaeslapse meel läks samuti rõõmsaks mõtte peale, et tal ei ole enam vaja kurja võõrasema orjata. Kui nad kuningakotta jõudsid, oli vanal kuningal ja kuningannalgi hea meel, sest minia käitus neile kohaselt ja oli neile sedavõrd meeltmööda. Peeti suured pulmad.

Katkend muinasjutukogust «Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes».

Tagasi üles