Naise mure: hüsteeriline ämm sõimab ja käib mind linna peal laimamas

Foto: Scott Griessel / PantherMedia / Scanpix

«Elan oma mehega koos juba 13 aastat, meil on kaks last. Mehega on omavaheline läbisaamine enam-vähem normaalne, vahel isegi üle keskmise hea. Veel kaks päeva tagasi teatas mees, et tal olevat minuga jubedalt vedanud ja et ta armastab mind. Aga nagu ikka algavad suhted ämmaga samaaegselt kui mehegagi ja mida kõike pole aastate jooksul juhtunud,» jutustab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mul on raske kuskilt alustada. Mis asja muidugi veel raskemaks teeb, on see, et mul pole olnud sellest kunagi kellelegi rääkida, pole lihtsalt tihanud. Ise olen n-ö maalaps, olen kasvatatud vanematest lugu pidama ja austama. Olen küllaltki vaoshoitud ja arg, ise tüli ei alusta ega kellelegi midagi halvasti ütlema ei lähe. Samuti põen rängalt endale öeldud põhjendamata solvanguid.

Esimesed lahkhelid ämmaga olid siis, kui mehega olime tuttavad olnud umbes paar kuud. Lapsi siis mõistagi veel polnud. Kriitika tuli minu vanemate kohta, küll polnud nad piisavalt jõukad ega korralikud, mehel kästi minu asemel valida minu sõbranna, kes pidi sobivam olema. Kõik need aastad olen kuulnud ainult kriitikat teemal, kuidas me ikka elada ei oska. Jah, pange tähele, ta ei halvusta mitte ainult mind, oma miniat, vaid ka oma lihast poega.

Kord kui vanem laps veel oli nii umbes aastane, käis ta meid korduvalt meie korterist välja viskamas. Mees oli siis kaugel tööl ja ämmal vaba voli mind rünnata. Algul nähes tema põhjuseta süüdistamist ja räuskamist sain tõelise šoki. Ma polnud siis elu sees näinud, et keegi võib nii teha.

Kord käis ta mu töö juures kolleegidele valetamas, et ma ei magavat öösiti kodus ja milline l..s ma ikka olen. Muidugi nii ei olnud, kuid ma ei tea, miks ta seda tegi. Olen temalt korduvalt seletust nõudnud oma käitumisele, aga tema salgab kõik maha. Ütleb, et tema pole midagi halba teinud ja ma olen ise loll, usun kõiki.

Oma lastelastest ta ei hooli, väiksemat pole kordagi hoidnud. Suuremat hoidis vaid kaks korda ja siis ka pärast kuulsin, kuidas mind taga rääkis, et toon omad lapsed talle kaela. Väiksem kartis teda nii, et hakkas hüsteeriliselt nutma, kui vanaema nägi. Laps on lihtsalt nii palju pealt näinud, kuidas ta emmet ja issit sõimab.

Need pole temaga tavalised tülid – see karjumine on õudne. Teemat tüliks on ikka alati võtta, küll ei oska me elada, küll on ikka teised tublid, rikkad, ilusad. Ennast kiidab alati maailma kõige paremaks ja ausamaks inimeseks.

Kord kui vanem laps tahtis tema poole minna, said nad tee peal kokku ja vanaema oli lapsele öelnud ,et ei tule sa kuskile minu poole, sinu issi ja emme on nii- ja naasugused. Laps tuli muidugi nutuga koju ja rääkis kõik ära. Ämm aga salgas järjekordselt maha, et tema pole midagi teinud ega öelnud. Muidugi ma teadsin, et mu laps ei valetanud sellist asja. Praegu on laps 11-aastane ja sinna ei lähe ta enam ilmselt kunagi. Ka äi tunnistas kord, et nende kodus käib hommikust õhtuni üks meie sajatamine ja tagarääkimine. Ta vahel ikka kaitseb meid, ütleb, et jäta lapsed rahule.

Aru ma ei saa, mida ma sellele inimesele halba olen teinud, et sellise põlguse ära olen teeninud. Varem ma ikka elasin seda kohutavalt läbi ja püüdsin maksu mis maksab tema soosingut võita. Miljon korda olen kõik tema valed ja solvamised andeks andnud ja lootnud, et see kõik ükskord lõpeb. Nüüd ma seda enam ei looda.

Nüüdseks on asi nii kaugel, et ämmast on saanud inimene, keda ma üle kõige maailmas vihkan. Vihkan selle silmakirjalikkuse ja valu eest, mida ta on teinud mulle, minu mehele ja lastele. Vihkan kogu südamest. Õnnetuseks elame me väikeses linnas ja vahel näen tema õnnetut kuju. Tavaliselt pööran otsa ümber või lähen teisele tänavapoolele, sest sellele inimesele pole mul enam midagi öelda. Tean, mida räägin, sest see inimene rikkus peale mu närvida ka mu HINGE.»

Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«On kurb lugeda, et olete oma murega olnud 13 aastat ja pole seda kellegagi jagada julgenud. Usun, et ka seda kirja oli teil raske kirjutada, kuid nüüd on see tehtud ja ma loodan, et siit saab alguse muutuste jada, mis toob kaasa kergenduse. Kirjutate, et olete maalaps ja üsna arg. See on enesesisendus, mida saab muuta. Te ei ole enam laps, vaid küps ja täiskasvanud naine ja ema. Teil on täpselt samasugused õigused, kui teie ämmal ja lisaks veel kohustus, tagada oma lastele turvaline lapsepõlv. Kindlasti on teil teadmisi ja oskusi, mis teevad teist väärtusliku inimese, kes väärib lugupidamist ja austust. Te ei pea kõigile meeldima ja teil on õigus elada oma elu nii, nagu õigeks peate.

Kirjutate, et võtate hinge, kui halvasti öeldakse. See, mis olnud, seda muuta ei saa, kuid saab muuta tänase päeva suhtumisi ja käitumist. Alustame sellest, et inimesed on nagu loodusnähtused, neid ei saa muuta, kui nad ise ei muutu, kuid me saame ennast nende eest kaitsta. Kui väljas sajab vihma ja te lähete ilma vihmavarjuta välja ning saate märjaks, siis vihma süüdistamine ei aita siin midagi. Tuleb mõelda kuidas ennast selle eest kaitsta.

Sama lugu on teie ämmaga. Kui lasete tal endale halvasti öelda, ei kaitse ennast ja saate haiget, siis on see teie valik. Keegi ei saa meid solvata, kui me ei solvu. Me saame alati tõlgendada teise inimese käitumist nii, et see meid ei solva. Näiteks: «Ta on tõesti mõtlematu jutuga inimene ja tal jääb teistest lugupidamise oskusest vajaka.»

Kindlasti ei saa aga sellist mõistlikku suhtumist oodata lastelt. Nende turvalisuse eest seismine on teie ja abikaasa kohustus. Kirjutate, et teil on abikaasaga keskmisest parem suhe. See on tore, sest loodetavasti saate siis rahulikult rääkida valusatest teemadest. Üks selliseid on suhted tema emaga, sest mees võib ennast kuidagi süüdi (võib, aga ei pea) tunda, et tal selline ema on.

Arutage läbi, kuidas ämmaga suhelda ja mida teha, kui ta teie koju teie peale karjuma tuleb. Teie kodu on teie kindlus ja sinna lubage ikka ainult neid inimesi, kes käituvad teie jaoks sobivalt. Kui ämm peaks nüüd tulema ja karjuma hakkama, siis võib tema poeg anda ühe mina-teate. Kui meest pole kodus, siis tuleb see teade teil anda. Mina teade on selline lause, mis annab teisele teada, kuidas tema käitumine mulle mõjub ja see ei ole süüdistav. Siin üks näide minult ja selle alusel saate juba varakult koos välja mõelda oma mina-sõnumi ämmale. Pojalt siis selline: «Ema, kui sa karjud minu ja minu pere peale, siis ma ärritun, sest see rikub meie kodurahu ja tekitab halbu tundeid.» Seejärel paluge ema/ämm istuma ja püüdke asjad selgeks rääkida. Kui see sõnum ei mõju, siis püüdke teda kõigepealt kuulata ja kui miski ei aita, siis tuleb teatada, et te ei soovi teda endale külla, kui ta karjub ja ei arvesta teie soovidega. Kindlasti andke teada, et ta on oodatud, kui käitub rahulikult ja sõbralikult.

Tean, et on raske ennast ja oma suhtumisi muuta, ometi on see ainuke võimalus sellise suhte puhul. Abi võite saada järgmistest raamatutest: Stephen R. Covey «Väga efektiivse inimese 7 harjumust» - kuidas tunda ennast hästi selles maailmas ja vältida ohvri tunnet; ja Thomas Gordon «Tark lapsevanem» - kuidas suhelda efektiivselt (seal on ka mina-sõnumitest ja kuulamisest juttu). Soovin teile julgust muutuda ja kujundada oma elu soovidele vastavaks, sõltumata sellest, et teil on selline ämm. Ma usun, see on täiesti võimalik.»