Mis on elus päriselt oluline? Kolm vanadaami jagavad oma tõdemusi
8. detsember 2018, 18:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida kauem oled elanud, seda rohkem on sul elutarkust. Loe kolme vanadaami mõtteid, et teada saada, mis on elus päriselt oluline.
Teiste aktsepteerimine on oluline
«Vaikselt vanemaks saades hakkasin ma üha tugevamini kahtlustama, et mu elus oli suurem eesmärk, aga mõte sellest tuli ja läks. Umbes samal ajal teadsin, et tahan endast maha jätta mingit pärandit, aga kellele? Meil ei olnud lapsi. Ja ma tahtsin tõeliselt, et mind mäletataks.
Ajal, mil jätkasin oma esimese novelli kirjutamist ja pooleli oli ka osa teisest, tulid vastused mu eesmärgi ja pärandi kohta minuni läbi loomingulise protsessi. Kui ma lugesin, mida olin kirjutanud, nägin, et minu kogetud õppetunnid ilmusid mu tegelaskujude lugude ja tunnete näol. Oli see vast «ahaa» hetk.
Teadlikult ei oska ma öelda, kas mu eesmärk ja pärand on enne ja pärast nende avastamist mu eluviisi kuidagi mõjutanud. Saan öelda, et mu elu on väga palju mõjutanud enda kohtlemine armastuse, kaastunde ja hellusega ning samuti teiste inimeste. Mu väljakutse igas päevas on aktsepteerida erinevusi ning olla armastav ja lahke.» - Linda, 74
Võtmesõnaks on julgustamine
«Julgustus ja toetamine on kingitused, mida püüan pakkuda enamikele inimestele ja ka oma kallile perekonnale ning sõpradele. Ma loodan alati, et julgustan oma kirjutamisgruppides osalejaid, et nad on võimelised saavutama palju rohkem, kui nad usuvad.
Ma püüan olla kannatlik, rahulolev ja uskuda, et maailmas on head. Ma olen lootusrikas ja tänulik selle eest, milline mu elu on olnud ja paljude kingituste eest (perekond, sõbrad, lemmikloomad), kes on ja jätkuvalt õnnistavad mu elu.» - Karen, 75
Küsimus on suures eesmärgis
«Ma olen mõelnud suurema eesmärgi peale nii kaua kui mäletan, eriti, mis puudutab tööd. Mõned korrad, kui proovisin lihtsalt tööl käia, olin tõeliselt õnnetu. Ma pidin tegema midagi, mis ulatus kaugemale palgatšekist. Pikka aega oli selleks kunst: tööd, mis võimaldasid mul püüelda teatrikunsti poole olid hea eesmärgi nimel, aga kui otsustasin sellest valdkonnast lahkuda, kiindusin õpetamisesse. Minu loomulik läbisaamine nooremate lastega viis mu Montessori õpetuste juurde ja aju-uuringud, mida me nüüd saame teha, näitavad, et see on kõige olulisem aeg lapse elus. Ma armastasin töötamist noorte peredega ja nende aitamist, et välja selgitada, mis on neile kui perele kõige tähtsam.
Ma tahaksin, et mind mäletataks kui ausat inimest, kelle iseloom tuli välja kõiges, mida ta tegi. See on midagi, mida õppisin emalt. Üks mu isa õpilastest ütles kord, et tema tüdrukud ei mängi ühtegi mängu - see oli ehk takistus mu sotsiaalses elus, aga midagi, mida pean heaks. Mulle meeldiks ka, kui mind mäletataks mu pühendumise eest oma perekonnale ja olemast inimene, kes ilmus kohale kui see oli oluline, isegi, kui see oli raske. Ja muidugi mu imepärase nutikuse eest!» - Nancy, 67
Allikas: Man Repeller