Lood, mida lastelastele ei räägita

Kuue kandidaadi seas on ka Pamela Marani teos. Foto: Erik Tikan

Ühel päeval jättis võõrasema tüdrukule pisut leiba ja hapupiima ja kadus ise nelja tuule poole, jättes äsja isa kaotanud kaheksa-aastase täiesti üksi. Ei, see ei ole katkend vendade Grimmide muinasjutust, vaid üks leebematest Eesti vanaemade mälestustest.

Saja Eesti vanaema meenutused kokku kogunud Pamela Marani sõnul on mõni talle räägitud lugudest nii masendav, et ta ei söanda neid isegi kirjandusmuuseumi arhiivi anda.

«Vähemalt kolm aastat on mu oodatav eluiga nüüd lühem küll, ja teist sellist aastat ma enam ei tahaks,» nendib Maran, kes sõitis üheksa kuuga läbi kõik meie maakonnad ja koondas saja vanaema mälestused raamatusse «Eesti vanaemade lood ja salatarkused». Esialgu nippide ja retseptide kogumiseks mõeldud kohtumistel läksid hinge vanaemade meenutused elu jooksul üleelatust, ja nii sündis otsus need raamatuna välja anda.

Maran ütleb, et õppis kooli ajal ajalootundides küll usinalt fakte, aga alles nüüd, vanaemade lugusid kuulates mõistis ta, millised olid inimeste tegelikud kannatused Eestile keerulistel aegadel. «Ma ei olnud kunagi mõelnud, et küüditamise ajal aitas osa eestlasi seda õudust ellu viia – koostas nimekirju, kaebas naabrite peale –, kuigi võiks arvata, et raskel ajal hoitakse kokku,» mainib ta.

Arvukate Siberisse saadetute mälestuste seas on raamatus ühe naise selgitus, kuidas temast sai küüditaja. «Ta oli üsna kidakeelne ja ma sain aru, et see sündmus oli vajutanud ta hinge pitseri, aga mul on hea meel, et ta sellest ikkagi rääkis,» lausus Maran. Ta ütles end lootvat, et pärast selle mälestuse läbilugemist mõistavad inimesed küüditamises osalenud naist.