Lapse kaotanud naine: arvasin, et olen tugev inimene, aga nüüd kaotan mõistuse

Foto: AZEMA MARC / PantherMedia / Scanpix

«Ma tunnen, et hakkan hulluks minema, kuna mõni aeg tagasi suri minu laps hällisurma. Kui ma arvasin, et mina olen meie peres see kõige tugevam, kes ei kasutanud rahusteid ega midagi, lohutasin veel teisigi, siis nüüd tunnen, et olen ise omadega kimpus,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ma ei oska enam kuskilt abi otsida. Käisin korra ühe nõustaja juures ja rääkisin talle ka oma loo. Ütlesin, et ma ei taha mingeid antidepressante, aga ta arvas, et võiks midagi ikka võtta, hakkab kergem. Nii ma siis võtsin arsti ettekirjutuse järgi ja ma pöörasin täitsa ära. Ma ei saanud enam magada. Näen luulusid ja oma lapsele oleksin ka kallale läinud. Siis sain alles aru, et see kõik on jama, mis mu sees on, ning viskasin rohud wc-potist alla. Täna larbin ainult vett sisse, et see kõik mu organismist välja tuleks. Või hakkab see lein alles nüüd minule kohale jõudma?

Ma ei tea, mis teha. Suhelda pole mul kellegagi, sest kõik on hetkel tööl ja mina istun kodus. Oma lapse surma põhjust ma ei tea ja vist ei saagi seda kunagi teada. Üldse on mul mustmiljon küsimust peas, mis ootavad lahendust, ja siis tuleb need veel kõik nelja-aastasele ka selgeks teha.»

Vastab kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Ene Raudla:

«Pole midagi raskemat lapse surmast. Lapse surma üleelamisi suudavad kirjeldada vaid need emad ja isad, kes on ise sellega silmitsi seisnud. Kuid ometi tuleb selle kaotusega kuidagi toime tulla.

Esialgu tõrgub mõistus toimunut vastu võtmast. See on kaitse, sest me ei suuda korraga toimunut enda jaoks mõistetavaks teha ega emotsionaalselt üle elada.

Kallis ema! Te olete leinas. Ma küll ei tea, millal Teie laps suri ja mis temaga juhtus, kuid lubage endale leinata. Lein on normaalne reaktsioon kaotusele. Üksi on raske oma kurbusega toime tulla. Kui teil on kedagi, kellega saate jagada oma mälestusi oma lapsest, temaga koosoldud ajast, siis tehke seda. 

Meenutamine on raske ja valulik, sest seda aega ei saa enam kunagi tagasi. See teebki hingele erilist valu: kunagi ei saa ma enam oma last tagasi. Alles on vaid mälestused temast, mis valuliselt lõikavad hinge. Valust on vaja valuga läbi minna – natukesehaaval. Kui on kurb olla, siis lubage kurbus endast välja. Süda tahab sees lõhkeda. Vahel võib olla tunne, et enam ei suuda. Suudate! Ärge andke alla! See on vaid tunne, et nüüd on kõik...

Koos lapse kaotusega kaotab ka ema osa endast. Seega on vaja ennast «uuesti kokku panna», ümberhinnata oma senine elu üldse. Kuidas elada ilma temata? Kes on mul olemas? Mida ma oma elus muuta tahan?

Jätkake oma igapäevaste rutiinsete toimetuste tegemist. Kui ise ei suuda, siis paluge kedagi, kes aitaks. Peaasi, et ei tekiks tunnet nagu elu oleks jäänud seisma. Elu läheb edasi. Üks on kindel: alati tuleb homme.

Väljaelatud kurbus teeb ruumi homsetele lootustele, et ma saan, ma pean endaga hakkama saama. Te olete kaotanud lapse, kuid Te ei ole kaotanud ennast. 

Kui oleksite minu käte ja silmade ulatuses, siis embaksin ja hoiaksin Teid õrnalt ja toetavalt.»