Naine pihib: keegi ei tea, kui toksiliselt kade inimene ma olen

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Kuula artiklit

«Kuidas vabaneda sellisest vastikust tundest nagu kadedus? Olen kade isegi oma parima sõbranna peale,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ma olen 38-aastane, aga ei oska teiste kordaminekutest rõõmu tunda. Ikka võrdlen ennast teistega. Ma saan aru küll, et ega kõigil, keda kadestan, pole ka kõik teab kui hästi kogu aeg. Aga ikka ma võrdlen ennast nendega ning vajun ise samal ajal aina rohkem kössi ja muutun pahuraks, et miks minul ei lähe nii hästi.

Miks mina ei osanud omale nii tarka ja kena meest valida? Miks mina pole nii õnnelik jne. Pole kellelegi julgenud kurta, kui kade ja pahur inimene ma olen. Ma tõesti ei tahaks selline olla, aga ikka olen. Ikka tunnen seda vastikut kadedust, mis mulle tusatuju toob. 

Hea meelega loeksin ka mingeid eneseabi raamatuid, kui vaid soovitaksite midagi. Ise ei oska seda parimat välja valida.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Kadedus on tunne, mis nagu igasugune muu tunne kuulub inimese juurde. On aga üldinimlik, et osa tundeid on ühiskonnas või ka väiksemates suhtlusgruppides kuidagi rohkem aktsepteeritavad kui teised. Nt viha on eriti laialt aktsepteeritav tunne, tavaliselt pole inimesel probleemi teistel öelda, et ta on vihane. Samas on viha puhul tegu n-ö teisese tundega: viha on tunne, mis tekib pärast mingit muud tunnet või tundeid, enamasti on viha all kurbus, pettumus, üksindus jms. Ja viimastest ei ole nii kerge-lihtne rääkida. See teeb tunnete teemast keerulise teema: inimesel on suurepärane võime oma tundeid peita, muundada, teisendada… Vahel võib olla väga raske aru saada, millise tundega täpselt on tegu. 

Teie kirjutate kadedusest. Kadedus on just üks neist tunnetest, mida pole lihtne tunnistada ei endale ega teistele. Ometi on kadedus olemas, nagu on olemas ärevus, rõõm, õnnelikkus, rahulolu, ahastus… Ei maksa panna tunnetele hea ja halva silti, tunded lihtsalt ON. 

Selleks, et oma tundeid mõista, on vaja neid uurida, aga enne uurimist on kindlasti vaja neid tunda ja nendega nõustuda: jah, tunnen kadedust. Olen kade. Või: olen kurb. Olen ärritunud. On kindel reegel, et me saame olla oma tunnete juhtijad ainult sel juhul, kui oleme nõus neid tundma. Ja vastupidi – kuni oma tundeid eemale peksame, juhivad nemad meid. 

On väga oluline aru saada oma tunde sõnumist. Tunne räägib alati midagi meie olukorra, meie vajaduste kohta. Head, rahulolevad tunded kõnelevad meie rahuldatud vajadustest ning ebamugavad, rasked, ebameeldivad tunded räägivad meie rahuldamata vajadustest. Sellest te ju ka kirjutate: kadedustunne ja muudki rahulolematusega seotud tunded tabavad teid võrdlusi luues. Siin nüüd ongi tunnetega tegelemise abistav pool: te saate midagi ette võtta, et tunda end teisiti. 

Saate küsida enda käest: mida ma saan teha, et tunda end teisiti? Mida saan ette võtta, et mul läheks paremini? Mis aitaks mul selja sirgu lüüa? Alati saab asuda opositsiooni iseendaga ja küsida näiteks: mis takistab mul oma mehes nägemast neid jooni, mis on head ja meeldivad? Kas soovin hoida meeles ka head poolt (mehes, endas, elus üldse)? Kas soovin valida uue mehe (uue elu)? Kas soovingi elada nii, et aina nurisen, midagi muutmata? Või olen nõus pingutama, et muuta mõtteviisi? Kirja järgi tundub mulle, et muutumise poole viivad küsimused juba keerlevad teie sees. 

Minu raamatusoovitus on Seligmani «Ehe õnn». See on positiivse psühholoogia vaatevinklit esindav autor ja raamat, aga positiivsuse all ei mõelda seal küll tühja kiip-smailingut. Eneseabiraamatuid on väga palju. Usun küll, et kui teete raamatupoes või -kogus lahti erinevaid, tunnete hõlpsasti ära selle, mis teid kõnetab.»

Tagasi üles