Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Mari Tarand on meenutanud raamatus «Ajapildi sees» oma isa Paul Viidingu suhtumist: «Mul on silma ees, kuidas isa võttis riiulist Kersti Merilaasi «Maantee tuuled» ja lõi selle laksti vastu lauda, öeldes: «Aga vaat niisugune esikkogu oli temal!»» Kogu lõppu oli tema isa oma imeilusa selge käekirjaga kirjutanud «No mis sa hing ütled tüdrukust!»

10. mail 1955 saatis Kersti Merilaas Kirjanike Liitu seletuskirja: «1950. a antud eitavat hinnangut minu loomingu kohta ei ole aeg õigustanud,» ja tegi ettepaneku oma liikmelisus taastada. Aeg oligi muutunud, kätte oli jõudnud stalinismi vigade paljastamine. Kõigi nende kirjanike liikmelisus taastati, kes 1950. aastal välja olid visatud.

Juba samal aastal avaldas Vaarandi mõned Merilaasi luuletused «Eesti luule antoloogias». Kersti ise hakkas hooga kirjutama uut kogu «Rannapääsuke», mis sai valmis 1958, aga pidi siiski ootama lahedamaid olusid. Seni kirjutas ta palju publitsistikat, reageerides puudutavatele päevapoliitilistele sündmustele. Tütred meenutasid Pärnu ajast, et ema jäi tihti hilisõhtul, kui lapsed magama pandud, ahju äärde istuma ja kirjutama, hommikuks oli ahi täis joonistatud.

Debora Vaarandi sõnul: «Kersti oli vastuoluline loomus. Ta oli julge, ta ei kartnud midagi. Kersti vaatas ikka kangesti ilu. Tal oli teiste naistega suhtlemisel põhimõtteks: liiga ilus, et temaga vaenlane olla. Kerstile oli see «ilu küsimus» ju ka võistlemine. Kersti oli suur võistleja meeste pärast. Sang oli tema jaoks omaette suurus. Ta pere oli talle väga tähtis. Aga peale selle pidi olema väikseid vallutusi. Kersti püüdis kõiki mu austajaid võrgutada. Kersti põhimõte oli: kõiki mehi, iga meest saab ära võrgutada.»