Lastega isal vanglas külas: pidin poja-tütre unistused juba eos purustama… (2)

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Allan Swart / PantherMedia / Allan Swart/Scanpix

Iga lühiajaline külastus vanglasse on olnud omaette etendus. Sel korral võtsin mõlemad lapsed kaasa ning alustasime oma sõitu kell 5 hommikul. Kuna viimasel korral võttis sihtkohta jõudmine aega peaaegu pool päeva, eeldasin, et see ka sel korral nii on.

Öösel sõitmisel on omad lõbud. Esiteks on öine sõitmine minu jaoks alati olnud kuidagi väga müstiline. Sellisel kellaajal liigeldes võib kogeda nii mõndagi hämmastavat, mida loodus meile pakub.

Terve öö juhatas meile teed kõige erksam täht öises taevas, kuu kõrval. Ta kadus ainult selleks, et anda teatepulk üle päikesele. Öine sõit pakkus meile sügavat rahu ning taevast silmailu, mida kroonis imeilus kingitus näha langevat pika sabaga tähte.

Olles teel olnud mõned tunnid, ning hetkel, kui taevasse hakkas vaikselt kerkima päike, märkasin teepervel seljaga minu poole seisvat rebast. Rebane oli väga uudishimulik ning jälgis minu tulemist juba kaugelt ning saatis meid oma pilguga nii kaugele, kuni me teineteist silmapiirilt kaotasime.

Öösel tagasi koju sõites ning olles kodus vaid poole tunnikese kaugusel, märkasin taaskord rebast, kes, seekord näoga minu poole, jälgis minu möödumist.

Kuna me hakkasime tõeliselt varakult sõitma, vältisime kõiki ummikuid erinevatest linnadest läbi sõites ning jõudsime kohale kolm tundi varem. Kuidas selline asi juhtuda sai on teie, lugejate, jaoks kindlasti müsteerium. Minu elus on see aga tavaline, et jõuan kuskile kas ülemäära varakult või lootusetult hilja.

Ja nii meil siis oligi kolm pikka tundi ootamist ees. Eks ootaja aeg on ikka pikk ning minu kui lapsevaema kohustus oli oma präänikutele mingisugune kava välja mõelda. Esimene sihtpunk kavas oli leida WC-ga toitlustuspunkt, sest ilmselgelt oli minul tarvis taaskord minna.

Tegin siis lastele head meelt ja viisin nad McDonald’si restorani. Istusime seal umbkaudu tunnikese, sõime ja rääkisime juttu ning lapsed unistasid, mida nad papsi nähes ette võtavad. Vanemal lapsel, tütrel, oli soov isa kallistada. Selle unistusele panin ma kohe tule otsa ja selgitasin, et see lihtsalt ei ole võimalik.

Nooremal lapsel, pojal, oli unistus, et sellisel juhul ta jääb isaga sinna elama, nii saab ta temaga iga päev koos olla. Ka selle lootuse ma purustasin ning pidin neile taaskord selgitama vangla olemust ja reegleid.

Kui jõudis kätte aeg ilmuda vastuvõttu, ootas meid seal juba ees trobikond väiksemaid lapsi. Kõik lapsed istusid ilusti oma vanemate juures ning ainult üks pooleteiseaastane näitas oma iseloomu. Ema manitses last korralikult käituma, muidu karistuseks teda isaga kohtuma ei viida.

Minu lapsed aga on omaette nähtused. Nemad on uudishimulikud ning nende uudishimu ei tunne mitte mingisuguseid helipiiranguid. Kui pojal on küsimus, siis seda küsitakse ja seda tehakse valjult. Ma enam ammu ei tunne piinlikkust oma poja otsekohesuse ja emotsionaalsuse suhtes. Mulle see ei ole probleem, kui ta poes röögib, et ta tahab autosid vaatama (loe: ostma) minna. Jumaluke, las röögib, ega mina reageerima ei pea. Küll aga armsad kaaskodanikud tunnevad sellest suurt meelehärmi.

Niisiis hakkas poeg vastuvõttu sisse sadades kohe kamandama, et tema võtab oma auto ja ajakirja kaasa isa juurde. Temale mingit titekad ja võõrad asjad ei meeldi. Ma siis küsisin tädi vanglaametniku käest, kas võib?

Ei võinud. Seal üleval nimelt on juba värviraamatuid ja mänguasju. Poeg väga häälekalt protestis «Kui seal mingid titeasjad on, siis see mulle ei meeldi!» No heakene küll, võtame siis arvesse.

Toppisime siis oma joped kappidesse ning samal ajal uurisin ka proua käest, kas seekord ehk on mingi variant, kui lapsed tahavad poole aja pealt pissile, et see meile võimaldatakse? Ega nad ei pea ju teadma, et minul lapseväärne põis on...

«Ikka saab, peab mind teiselt poolt kutsuma, et ma siis ümber maja tulen teie poolele ja juhatan teid siia ala tualetti,» ütles tädike, kes eelmisel korral istus hoopis skaneerimistoas.

Sel korral oli tädi ikka karmi olekuga, kuid õhkas siiski naiselikust hellusest ja oli minu küsimuste suhtes avatud ja valmis vastama. Ei tea kas asi oli selles, et mul on nii armas ja sõbralik tütar või selles, et ma sel korral ei üritanud kellelegi meelejärele olla?

Astusime vaheruumi ning ütlesime oma nimed ja saime vastutasuks lükatud kastist külastajasildid, mis tuleb rinda panna. Edasi kutsuti meid juba kehaskaneerimisse ning seal ootas ees keskealine tore meesterahvas.

Lastele oli selline aparaat kõik nii põnev, et nad said sealse ametnikuga kohe sõbraks ja kilkasid «Kui lahe!!». Tõesti on tore, kui sellises asutuses viibides suudavad lapsed keskenduda positiivsetele asjadele. Tunda rõõmu ning elada hetkes.

Kui kehad läbi valgustatud said, ootas meid ees teenistuskoeraga vanglaametnik. Koerake oli üleni valge ning nuusutas meid kiiresti üle. Kuna lapsed maja ees aknast juba kutsukest enne nägid, olid nad väga elevil. Noorem laps arvas, et see on ikka väga tore, et siin koeri ka koduloomadena peetakse.

On ju meil endalgi kodus kaks koera, lapsed teavad, kui palju rõõmu sellised olevused tuua võivad. Ma ei hakanud illusiooni lõhkuma ning lasin nooremal lapsel südamerahuga edasi arvata, et neid loomi siin koduloomadena peetakse. Tütrega on sellest varem juttu olnud ning tema teadis, et see koer on siin tööl.

Jõudes kohtumisruumi, ootas meie armas meid seal juba ees. Veidi tõbisena, sest oli kaks päeva tagasi õues trenni teinud. Seda tehes viskas ta puhvaika poole jooksmise pealt maha ning ilmselt külmetas. Tal hakkas nimelt palav.

Lapsed tõmbasid kohe loomulikult telefonitorud kõrvaäärde ning hakkasid läbisegi oma senist elu kokku võtma. Ma sain nüüd ka targemaks ning järgmisele külastusele lähen ühe lapsega korraga. Väga kaootiliseks muutub olukord, kus mõlemad lapsed korraga oma puudu jäänud tähelepanu tagasi tasakaalu saada soovivad.

Pärast tunnikest jutustamist väsis poeg ära ja küsis, kas võiks koju minema hakata. Siinkohal ma märkasin jällegi, kuidas lapsed elavad hetkes ega mõtle ei homse ega eilse peale.

Nimelt poja meelest on väga igav ja üleüldiselt on siin ikkagi tittede mänguasjad. Kahjuks pidin nõustuma ning üritasin neile täis värvitud värviraamatutest leida mõnda pilti mida neil oleks võimalik värvida.

Selle suhtes ma kavatsen midagi proovida muuta. Tuleval nädalal helistan vanglasse ning küsin, kas nad äkki annetusi värviraamatute näol vastu võtaksid, kuna ise neid kaasa võtta ei või. Ometigi võiks ju lastel seal tegevust olla, kui nendel jutud isaga räägitud on.

Kusjuures, minu lapsed on sellises vanuses, et nendega külastades meid ühte tuppa vangiga ei lubata. Küll aga nooremad lapsed, nii umbes kahe-kolmeaastased, nendele võimaldatakse ilma telefoni ja klaasita tuba, et kontakt isaga ei kaoks.

Väga armas, et sellele mõeldakse. Vanematele lastele võimaldatakse mingi aja tagant perepäeva, kus siis isa saab kallistada ka. Meie väga ootame seda.

Sel korral toimisid telefonid nagu õlitatult ning ühtegi märkimisväärset tõrget ei esinenud. Väiksemad ühendusevead ühe telefonitoruga tõesti oli, kuid mitte miski rääkimata ei jäänud ning ettenähtud kahetunnisest külastusest sai 2 tundi ning 15 minutit.

Niisiis oli kõigil meil tuju hea, kui oli aeg hüvasti jätta, oli laste häältes kuulda kurvastusenooti. Hiljem tagasisõidul kodu poole magas noorem laps pool sõitu ning nii saime vanema lapsega elust ja olust rääkida.

Tütrega oli meil tõeliselt sügav vestlus, mille tagajärjel ma mõistsin midagi suurt. Tänapäeval populaarse vaba kasvatuse üks põhimõte on aktsepteerida oma last. Toetada oma last kõiges mis ta ette võtab. Ning kui peaks juhtuma, et laps on kurb, siis tõesti lubada tal ka kurb olla, olla talle olemas selle kurvastuse hetkel. Mitte alla suruda seda, vaid toetada teda sellest läbi. Vahel piisab ka sellest, et hoiad lapse kätt ja vaatad ning kuulad teda täieliku tähelepanu ja armastusega.

Seega nii suudavadki lapsed kõikides asjades näha positiivset, sest neid ei jäeta oma muredega üksi. Kas võib olla, et meie pere kasvab sellest kogemusest välja positiivse noodiga? Kas elu ei olegi pideva võitlemise, kannatuste ja kurbade momentide jada?

Kas tõesti elu ei taha mulle käru keerata, vaid juhendab mind mõtlema elule teisiti?

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles