Ema hingepiin: miks ma armastan üht last rohkem kui teist?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

Kuula artiklit

«Mul on kaks last, 3-aastane ja beebi, mõlemad poisid. Viimastel kuudel on mul tekkinud tunne, et ma armastan oma pisikest, aga suurema lapse jaoks ei jagu seda tunnet. Beebit tahaks nunnutada, kallistada, musitada, suurem laps on aga eakohase käitumisega, jonn jonni otsa, miski ei näi aitavat,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Öeldakse, et kui sünnib uus laps, siis tema jaoks avaneb justkui uus sahtel, kus on tema jaoks armastus. Et see ei võta teistelt lastelt midagi ära. Aga ma tunnen, et ma ei armasta oma suuremat last, vanema lapse sahtel on hoopis suure põmmuga kinni löödud. Kui ta kisab-jonnib, siis ainuke tunne on, et tahaks talle korralikult kere peale anda, et ükskord see jama ära lõpeks.

Näiteks istub ta hommikul laua taga ja hakkab jonnima, et tema ei taha põllega süüa. Samas kogu aeg on söönud, nüüd aga jaurab ja jaurab. Ütlen, et ära söö kui ei taha. Tema, et tahab, siis et ei taha... Ja nii lõputult. Võtan söögi eest ära, siis nutab, panen tagasi, ikka jonnib. Lõpuks viin teise tuppa rahunema, seal ta kisab ja karjub, nagu oleks talle ei tea mida tehtud. Lõpuks rahuneb ja sööb kõhu täis, aga mind väsitab ja vihastab sihuke asi nii kõvasti, et viimati ma ei suutnudki väga rahuneda.

Kogu see jonn on minu jaoks nii vastik, mis päevast päeva käib, et ma mõtlen, et läheks ta ometi lasteaeda või kuskile, kus ma ei peaks seda taluma. Kui suurem laps kuskil issiga kodust ära on, siis on mul hea meel ja mõtlen, et oh, et ta ometi tagasi ei tuleks...

Olen küll temaga mina-keeles rääkinud, rahulik olnud, lohutanud süles peale jonnimist jne, aga ainus, mis aitab, ongi tutistamine ja siis saabub rahu õige ruttu. Viimasel aja pole mul isegi süümepiinu, et tutistan last. Juba mõtlen, et kas temast üldse kasvabki normaalset inimest, ilmselt see jama ei lõpegi kunagi, või vähemalt enne, kui mina hullumajas olen. See jonnimine on peaaegu iga asja peale. Meie peres alati ju räägitakse ja suhtutakse asjade tegemisse leebelt, keegi ei hakka kohe karjuma, seletatakse-räägitakse – aga ikka tuleb iga asja peale jonn ja siis lähen küll kurjaks.

Jah, mõistan, et emotsionaalne ja füüsiline kohalolek on kaks eri asja, aga ma ei tahagi tema jaoks emotsionaalselt koha olla, vahel on oma laps mulle lihtsalt vastik. Samas oli ta ju oodatud laps. Ilmselt olen üldse inimene, kellel polekski pidanud lapsi olema, aga oleks ma seda ometi enne teadnud!

Beebi on nii rahulik laps, naeratav, leebe. Ma ei saa aru, miks ma üha vähem tahan esimese lapsega hea olla, aga beebi jaoks leian küll jõudu. Ma ei saa enam aru, mis toimub. Peaksin ju emana oma lapsi võrdselt armastama? Veidi sellise ebanormaalse inimese tunne on, aga ei julge rääkida ka kellelegi. Mehele mainisin veidi, aga sealt tuli umbes selline vastus, et kuidas sa üldse nii rääkida võid, seega ei rääkinud ka enam. Mida teha, rahusteid võtma hakata?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«See ongi väga hirmutav tunne, kui ühel hetkel laste vastu erinevad tunded tekivad. Samas, kui räägiksite südamest südamesse mõne emaga, kes sama moodi vapralt mitme väikelapsega kodus on, siis saaksite teada, et Te pole kaugeltki mitte ainus. Loomulik on ka see, et oma tunnetest teistele rääkimine ei ole kerge, neid on iseendalegi valus tunnistada. Kindlasti ei ole Te neid tundeid tundes halb ema!

Teie kirja lugedes on väga selge, et armastate tegelikult mõlemat last. Kuid mis lõi vanema lapse sahtli n-ö kinni? Miks ei saa Te temaga olla nii, nagu väiksemaga? Väga sageli ei lase nii füüsiline kui ka emotsionaalne väsimus väikelaste vanematel oma lapse seltskonda nautida ning jonnimistega tõhusalt toime tulla. Lihtsalt ei ole jaksu ja pidevast lapse jonnist on tuju halb. Kuid laps tajub, et väiksem laps on hoitum ja saab rohkem tähelepanu ning jonnib sellevõrra järjest rohkem. Ja mida rohkem jonni, seda vähem tahtmist vanemal. See on nagu nõiaring. Kuid õnneks mitte lootusetu, sealt on ka väljapääs. 

Esmalt võiksite mõelda, millal oli Teil aega iseenda jaoks (ilma lasteta) ja millal saite olla koos mehega (ja jällegi ilma lasteta). See ei pea olema päeva pikkune aeg, vahel piisab ka tunnist. Peaasi, et aeg-ajalt oleks võimalus olla ka lastest eemal. Kirjutate, et vanem laps on vahel isaga. Kas on veel keegi (perekonnast, sõprade hulgast, lapsehoidja), keda saaksite appi kutsuda? Aeg enda ja mehe jaoks on tassi täitev ning jõudu andev. Nii saate puhata ka vanema lapse jonnist ja koguda jõudu. Tasapisi tuleb siis ka tahtmine temaga tõeliselt koos olla. 

Nagu isegi kirjutate, on 3-aastase jonnikisa väga eakohane nähtus. See käib lapse arengu juurde ning see aeg tuleb üle elada. Kui saate piirid paika, siis ei ole ka hirmu, et lapsest tulevikus asja ei saaks Aga jällegi - see aeg tundub lõputu, kui Te enda jõuvarude eest ei hoolitse. 

Jonniga hakkama saamisel peab arvestama, et mina-sõnumid on küll asjakohased, kuid ainult neist ei piisa. Lapse areng on kord juba selline, et ta ei suuda ennast pidurdada nagu täiskasvanu ning oma emotsioonidega toime tulla. Näiteks on väga hea, kui saate jonniva lapse teise tuppa või kuhugi rahulikku kohta rahunema viia. Tuleb vaid jälgida, et see koht ei saaks karistuse kohaks vaid rahunemise kohaks ning seal ei oleks lapsele ohtlikke asju (teravaid esemeid, lauanurki jne). 

Tutistamine, laksu andmine või karjumine on küll näiliselt toimivad asjad, kuid kahju, mida selline kasvatusviis teeb, on vanemate jaoks tihti varjatud. Näiteks võib tutistamine lapse jonni küll hetkeks lõpetada, kuid selle taastekkimise võimalus aina suureneb. Seda kahjuks vanemad sageli ei tea märgata. Nii et puhkus ennekõike ja siis alles asuge uute kasvatusnippide leidmisele.

Nüüd ka mõned raamatud, mis on kiiresti loetavad ja lihtsad. Siin leidub mitmeid kasulikke nippe jonniga toime tulekuks.

- Eileen Hayes «Jonn». Lapse tunnete mõistmine ja nendega toimetulek. Sinisukk 2003.

- Jo Frost «Superlapsehoidja». Kuidas tuua lapses esile tema parimad omadused. Tänapäev 2008.

- Susanne Gottlieb «Õrn iga». Kuidas kasvatada kolmeaastast last, Odamees 2005.

- Ja muidugi Gordoni «Millist last tahate teie?»

Jõudu soovides.»

Tagasi üles