Kohtinguelu Moskva moodi: kuni seinal Stalini pilti pole, saab hakkama
30. november 2018, 21:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meesterahvas Ivan oli järjekindel, sirgjooneline ja kindlameelne.
«Mida tähendab «ma sel nädalal ei saa»? Ei, mida see tähendab?» küsis ta karmilt, aga seejärel sõitis kohale, et võtta mind peale Moskva äärelinnast, kus ma käin oma selga ravimas.
Ma hindasin seda žesti. Restoranid valis ta head. Ei püüdnud magustoitu peale suruda, sai kõigest aru, esimesest korrast peale: «Suhkrut, tähendab, ei söö. Nii panemegi kirja.» Ma ei teagi, kuhu ta selle kõik endale üles kirjutas, aga ta ei eksinud kunagi milleski: millal ma töö lõpetan, millal mul on lõuna, missugused lilled, millised raamatud ja mitmeprotsendine peab olema mõru šokolaad.
«Teen ettepaneku poliitilisi teemasid mitte arutada,» teatas ta teisel kohtamisel, kui ma jutustasin oma tööst. «Ma töötan riiklikus kompaniis. Austan väga presidenti. Mitte et ma oleksin väga suur patrioot, aga mõõdukalt.»
«Kui sul just kodus Stalini portreed ei ripu, siis olgu peale.»
«Mis sa nüüd. Ikoonid see-eest on. Kirikus käin pühade ajal. Mitte et ma just väga usklik oleksin, aga ...»
«Mõõdukalt?»
«Nojah.»
Kõik oligi üsna kena. Vist isegi hästi. Eriti veel eile, kui pärast õhtusööki jalutasime kiirustamata ja lumi hiilgas laternate all ning oli külm, aga mitte pakaseline, ja jututeema oli niivõrd huvitav – Leskov. Ma isegi mõtlesin, et ta võiks täna mind lõpuks ometi suudelda. Kuid äkitselt talle helistati. Kolm korda katkestas ta kõne, aga telefon muudkui kisas, küll üks, aga siis juba ka teine. Võtab lõpuks vastu, vastab ühesõnaliselt. Aga ma kuulen, et helistab naisterahvas. Olmeküsimuses. Ivan poriseb vastuseks, et kui tuleb, siis vaatavad asja.
«Kas sa,» küsin, «oled abielus?»
«No ...»
«Lapsed on ka?»
«Kaks.»
Tammusime ebamugavust tundes lumes.
«Ivan,» küsin, «kuidas siis nii?»
«Mitte et ma just niivõrd abielus oleksin ...»
Ühesõnaga, mu teele sattus mõõdukalt abielus inimene.
Tegemist oli katkendiga Olga Bešlei blogipostituste põhjal kokku pandud raamatust «Minu pöörane FSB kallim» Postimees Kirjastuselt.