Ooperimajas saab jälle süüa

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kunagisele suve- ja hilisemale talveaiale andis teiste seas uue näo sisearhitekt Kristiina Kuus.

FOTO: Pille Riin Pettai

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Viimati sai Estonias tõhusamalt einestada kolmveerand sajandit tagasi. Nüüd on ajalool ring peal ning maja sõjaeelses suveõues ja hilisemas talveaias avas uksed restoran Estonia. Söögikaardil annab elegantsele õhustikule kohaselt tooni Euroopa köögi klassika, vihjeid sõdadevahelisele ajale poetatakse erimenüüdesse.

Kadunud veinikirjanik Kalev Kesküla kirjutas kord pärast Soome ajaloolase Kalervo Hovi Tallinna restoranikultuurist kõneleva raamatu «Kuld Lõvi ja Kultase ajal» lugemist, et meie päevade kõrtsilõbud on sõdadevahelise Tallinna restoranielu kõrval tühi töö ja vaimunärimine. Kui praegu on restoranid suuresti söömakohad, siis tollal oli seal lõbudevalik palju laiem ja purjus kodanluse prassimist kõvasti rohkem, tähendas ta.

Estonia söögikohti reklaamiti sageli lööklausete või värssidega. Üks neist kõlas nii: juhul kui keegi läheb mõnda teise restorani, näiteks Musta Kassi, Akvariumisse või Mon Repos’sse, siis vaid sellepärast, et Estonias ei ole enam ruumi.

Parimail päevil tegutses majas lausa neli restorani, mis paiknesid teatri- ja kontserdisaali vaheruumis. Alumisel korrusel oli puhvet ehk põhirestoran, mida kutsuti Kasiinosaaliks, samuti kabinetid; teisel Valge ja Punane saal. Hiljem lisandusid väike veinibaar ja Roheline saal – tantsumuusika võis mängida neis kõigis korraga. Juba 1921. aastast tegutses praeguse uue restorani ja endise talveaia kohal ka suveaed.

Tagasi üles