Eestlanna Dubais: kuidas pälvida araabia naiste imetlus?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pixabay

Kuula artiklit

Henna- ja muidu ilusalong pesitseb kahekorruselises valges villas, mille uksel ripub range silt: «Meestel sisenemine keelatud!» Nii on kõigis Dubai ilusalongides, sest need on ju kohad, kus naised rüüd ja rätid maha heidavad.

Avaldame katkendi Susan Luitsalu raamatust «Minu Dubai»kirjastuselt Petrone Print.

Sees vaatab mulle vastu kümmekond mustades pükstes ja T-särkides, ilmselt Indiast ja Pakistanist pärit tüdrukut. Alumine korrus on sisustatud päevi näinud pruunist kunstnahast pehmete lamamistoolidega, kus on mugav pikutavas asendis oma hennamaalingu valmimist oodata. Seinad on kaunistatud kulunud kilekaantesse pakendatud hennamaalingute näidistega. Ülemisel korrusel tehakse maniküüri ja pediküüri ning salongi sügavusse suundub koridor muudeks protseduurideks mõeldud tubadega.

Valin kujunduse välja ja sätin end tooli ootama, kuni minuga tegelev tütarlaps hennapasta valmis segab. Seda kantakse nahale väikesest kilest koonuses ning viis, kuidas sellisest robustsest kiletuutust filigraansed mustrid välja võlutakse, on lausa hämmastav.

Ma ei tea, kas neil hennakunstnikel on kõik see une pealt käe sees või mis, aga igatahes pool aega tüdruk isegi ei jälgi, mida ta teeb! Selle asemel vaatab ta seinale monteeritud ekraanilt mingit nõretavat Bollywoodi draamat. Kogu see tund aega, mil mu käele ilmuvad superpeened ja keerukad väädid lehekestega, täpikesed ja muud filigraansed ornamendid, keegi kas sureb ekraanil, suudleb viimast korda elus oma surevat peigmeest või avastab, et peigmees on surmasuust tagasi tulnud. Hennatüdrukud samal ajal nutavad, ahhetavad, kui peigmees ellu ärkab, ja siis nutavad uuesti, kui pruut ikkagi omakorda ära sureb (millest pole tegelikult väga hullu, sest paarikümne minuti pärast suudavad arstid ta elustada). Aktiivse sahinaga rebitakse endale nuuskamiseks Kleenexi pakist salvrätte ja pillitakse edasi seni, kuni on põhjust pruudi elluärkamise puhul kõvasti plaksutada.

Ühest küljest teeb see töömeetod mind ärevaks, sest ma pole päris kindel, millise mustri mu käsi omandab, kui hennatüdruk seda maalimise ajal vaevu vaatab, teisest küljest on naljakas ka.

Salong näeb välja nii räämas ja kulunud, aga ilmselgelt on tegu tuntud kohaga, sest pärastlõunal saabuv kliendibaas koosneb kallite käekottide ja teemantidega ehitud araablannadest. Salongi turvalisse rüppe jõudes riputavad nad abaya’d varna ja on järsku kõik täiesti tavalised moodsad naised. Veidi rohkem ehitud, kui me Eestis harjunud oleme, ja kindlasti kõvasti kallimates brändides, kuid siiski teksades, T-särkides, lehvivates kleitides. Minu üllatuseks on mõnel naisel isegi poisipea – arvasin millegipärast, et araablannad kannavad ainult pikki juukseid ja nendest moodustatud soenguid.

Kui hennapasta on keerukate mustritena kätele kantud, peab see kuivama. Ideaalis neli kuni kuus tundi tavalise õhu käes, aga salongis on teised meetodid – tuuakse kaks sellist puhurit, millega meie talvel jahedaid ruume kütame, ning pannakse mu tooli ette. Lahkuda võin alles siis, kui pasta on soojast õhust nii kuivanud, et ise maha pudeneb. Ma ei saa minna vetsu ega näppida telefoni, pean istuma, käed kenasti puhurite poole sirutatud. Seega saan meelt lahutada ainult ringi vahtides ja ise vahitud olles.

Märkan, et seintel on põhjalikud infoplakatid selle kohta, kuidas henna on alati punakaspruun ja et kui keegi teile nahale süsimusta pastat veab, võib tegemist olla keelatud ainega, mis põhjustab põletust. See «must henna» on väga levinud turistikuurortides Türgist Taini – möksil pole loodusliku hennaga mingit seost ning see võib põhjustada löövet, allergiat ja lausa mädanikku. Plakatitel on ära toodud numbrid, kuhu helistada ja kaevata, kui keegi teie nahaga sellisel brutaalsel viisil ümber käib.

Kõrvalruumis näen aga naist, kelle kallal toimetab neli teenindajat – korraga tehakse korda kulmud, varba- ja sõrmeküüned ning maalitakse hennat. Naine ise on end sealjuures idamaiselt lebosse lasknud nagu tõeline kuninganna ja jahvatab midagi valjult telefoni.

Samal ajal jõllitavad teised kliendid huvitatult mind ennast, vist seepärast, et ma olen ainuke, kellel ei ripu nagis abaya’t.

Kui ma lõpuks ära kuivan ja maksma suundun, uurib salongi perenaine, kas ma jäin ikka rahule, ja soovitab hennat kodus sidrunimahlaga hõõruda – see tegevat värvi intensiivsemaks. Käsi pesta mõnda aega ei tohi.

«Kas teile päriselt meeldib henna? Või miks te seda tegite?» võtab ta vist julguse kokku. Terve salongi pilkudest on aru saada, et neile tundub ülimalt intrigeeriv, et üks expat on lasknud end nii idamaiselt dekoreerida.

«Tahtsin. Niisama. Sest see on ilus.»

«Kui kena!» kilkab perenaine. Tundub, et ta võtab seda isikliku komplimendina.

«Teate, meil ei käi siin muidu kunagi lääne inimesi,» sosistab üks natuke lihtsameelse olekuga hennatüdruk abivalmilt.

Samasugust meelitatud olekut põhjustavad minu maalingud järgmise paari nädala jooksul veel paljudes idamaadest pärit inimestes. Need kaunistused saavad jäälõhkujateks olukordades, kus on vaja kellegagi kiiresti hea kontakt saavutada. 

Tagasi üles