Naise ülestunnistus: kardan nii väga halbu inimesi, et ei julge lastega jalutamaski käia

FOTO: PantherMedia / Scanpix

«Olen noor, kahe väikese lapse ema. Tunnen pidevalt hirmu ja ärevust, mis on viimasel ajal hakanud minu igapäevast elu segama,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kui kolisin koos oma mehega vanematest eraldi elama, siis ei olnud ma eriti harjunud üksi olema ning tundsin üksi uues korteris olles kõhedust – kuulsin igat väiksemat heli trepikojas, naabrite kolistamist jne, kuid harjusin ruttu, naabrid olid kõik tavalised normaalsed inimesed, ühega saime isegi sõpradeks. Ma ei kartnud enam eriti, vahest küll öösiti, kuid enamasti oli mees kodus. Teadsin, et kui midagi juhtub, siis saan helistada naabrile, kellega rohkem suhtlen, vanemad elavad lähedal jne. 

Kui jäin teist last ootama, hakkasime otsima suuremat elamispinda. Valisime korterit hoolikalt, et asuks normaalses piirkonnas jne. Kui uude korterisse sisse kolisime, siis esialgu oli üksi jäädes jälle selline ärev tunne, ei tundnud nagu oleksin kodus, vaid võõras kohas. Jälle kuulsin igat krõpsu trepikojas jne. Seekord kolisime suuremasse majja, naabrid on kõik võõrad, lähiümbruses vanemaid, sugulasi ja sõpru ei ela. Arvasin, et see tunne on normaalne ja kaob peagi, kui olen jälle harjunud. Mingil ajal nagu harjusin ja see tunne kaduski. Seoses uue lapse sünniga olid mõtted muidugi pidevalt ka rasedusel, sünnitusel ja beebil. Nüüd viimasel ajal olen jälle kartma hakanud ja see tunne läheb järjest tugevamaks.

Hirm suurenes, kui ühel ööl kutsuti naabritele politsei ja hiljem sain teada, et meie trepikojas elavad inimesed, kes kuritarvitavad alkoholi ja on vägivaldsed. Ma ei tunne ennast oma kodus turvaliselt, kardan, et keegi tuleb ukse taha, üritab korterisse sisse pääseda. Hoian ust küll kogu aeg lukus ja loogiliselt mõeldes tean, et keegi sealt nii lihtsalt sisse ei pääse, kuid hirm jääb ikkagi. Ühel päeval kohtasin trepikojas purjus inimest, kes ütles mulle midagi, kuid ma ei saanud aru, mida. Mu süda hakkas peksma, käed hakkasid värisema ja kurku tuli justkui klomp, hingamine läks raskeks ja mõtlemata kiirustasin ruttu minema. Mul tekkis kohutav hirm ja peale seda kardan ka trepikojas ringi liikuda. Kardan, et see inimene tuleb mulle vastu, hakkab minuga rääkima, teeb mulle kuidagi halba. 

Mainin ka seda, et väljas liikumist kardan samuti. Juba ammu ei liigu ma kuskil hilisel kellaajal või pimedas (välja arvatud talvel, kui läheb juba väga vara pimedaks), sest jällegi kardan halbu inimesi. Just mehi, eriti alkoholijoobes, naisi ma ei karda. Kardan, et keegi teeb mulle halba, röövib mind ära või vägistab. Päeval valges kardan ka, aga suudan selle hirmu kontrolli all hoida, väldin selliste inimestega kokkusattumist ja parem liigun seal, kus on rohkem inimesi.

Nüüd olengi sellises seisus, et päeval üksi (lastega) kodus olles tunnen kogu aeg ärevust, ootan, et mees juba töölt koju tuleks. Kui mees on kodus, siis ma ei karda. Öösiti, kui kuulen trepikojas või naabrite juures kolistamist, ei suuda uinuda. Vahel kardan, et kui midagi juhtub, siis mees ei suuda mind kaitsta. Tunnen, et vajan midagi, mis tekitaks turvatunde.

Olen mõelnud relvaloa ja relva peale, kuid ega lastega jalutama minnes ei saa ma seda ju igal pool kaasas hakata kandma. Mees pakkus välja, et ostab mulle pipragaasi, kuid ega sedagi ju laps käes kasutada ei taha. Kodus oleks kindlam olla, kui oleks koer, aga jällegi ei saa ju vaid turvatunde pärast lemmiklooma võtta, sest see on suur vastutus ja tekitab palju kohustusi. Otsin uut korterit, et siit mõnda paremasse kolida, kuid ega ei tea ju, millised naabrid sealgi olla võivad. On mõned majad, kus ma tean, et on turvalisem, kuid seal on liiga kallid korterid. 

Tahan väga saada oma hirmust üle. Rääkisin sellest mehele, kuid tema ei mõista, kuidas ma saan nii väga karta ja lohutab, et ei juhtu ju midagi. Kellelegi teisele ma sellest rääkida ei taha ega julge. See on justkui mingi sundmõte, millest ma kuidagi ei pääse, et äkki tuleb teeb keegi mulle halba. Kui varem pelgasin äikest ja pimedat (vaimud jms), siis nüüd tunduvad need täiesti tühised.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Teie kirja põhjal võib oletada, et olete kõrgendatud tundlikkusega, teil võib olla ärevushäire ning võimalik, et olete kogenud ka paanikahoogu (südamepekslemine, hingamisraskus, käte värisemine jt sümptomid). See, mida kirjeldate, viitab, et tunnete hirmu teatud olukordades. Hirmutunne iseenesest võib ju olla täiesti loomulik ja adekvaatne, kuid teie kogete seda ka siis, kui mõistusega saate aru, et selleks ei pruugi olla üldse põhjust. Püüate end veenda, kuid emotsionaalselt kogete ikkagi suurt ärevust ja keha ka reageerib. Veel on oluline teie jaoks, et teie hirm on hakanud segama teie igapäevast elu – te väldite ilmselgelt paljusid olukordi, mis teie tegemisi piirab ja segab elust rõõmu tundmast. Veelgi enam, teie sagedane ärevus võib mõjutada ka laste enesetunnet. 

Kirjeldate, et olete suutnud mõne varasema hirmuga toime tulla või koguni mõnest üle saada, kuid kahjuks on olnud ka nii, et selle asemele tuleb järjest uusi hirme, mis ei ole ratsionaalselt seletatavad. Nende olukordadega, mis teid seni hirmutavad, ei saa lihtsalt üle seeläbi, et püüate neid vältida, pidevalt kohanduda, kolida, end piirata. Samuti ei aita see, kui kuulete kedagi ütlevat, et pole vaja karta või et peaksite olema teistsugune. See lihtsalt ei toimi. Küll aga vajate asjatundlikku toetust ärevust tekitavate olukordadega silmitsi olles ja kogemust, et tulete toime ja usute endasse. 

Seega on väga tunnustustvääriv, et olete pöördunud abi saamiseks ja soovite leida leevendust oma murele. Küllap olete aru saanud, et on midagi, mis ärevust ikka jälle toidab ja selle juured võivad olla sügaval peidus, teadvustamata ja pärit teie varases eas kogetust. Üks võimalus on selgust luua ja abi saada spetsialisti poole pöördudes, soovitan tutvuda vastavate võimalustega www.sensus.ee.

Mis ka ei ole põhjuseks teie ärevuse kujunemisel, on tähtis, et saaksite praegu ja edaspidi oma ärevust ohjata, vaidlustada seniseid mõtteviise, mis hirmu tekitavad ja leida uusi toimetulekuviise. Igal juhul on tähtis teie hea enesetunne ja selleni on võimalik koos spetsialistiga jõuda.»

Tagasi üles