Sommeljee ja vehkleja Franc Vood: olen linnapoiss, kellest kasvas maakas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Franc Vood.

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Franc Vood on sommeljeeks pürgiv härrasmees, kelle hobiks on akadeemiline vehklemine. Pärast Franci kinnisele seltskonnale korraldatud harivat veinidegustatsiooni uurisin, kuidas on temast saanud keegi, kes oskab ratsutada, teab palju veinidest ja vehklemisest ning oskab vajadusel šampanjapudelit rapiiriga avada.

Kas isa pani sulle päriselt nimeks Franc veinisordi «Cabernet Franc» järgi?

Ei, isa andis mulle tegelikult nime Franz Ferdinandi järgi. Ta kasutas eestipärast kirjapilti «frants», mitte saksapärast.

Aga sa ise hääldad oma nime «Fränk».

Ühel hetkel poogiti selline hääldus mulle külge. Kõik hakkasid niimoodi ütlema, ma ei teinud sellest välja ja ta ongi niimoodi kujunenud. Isa mainis seda lihtsalt kunagi jutujätkuks, et ta mulle Franz Ferdinandi järgi nime pani. Minu venna nimi on Henri ja tema sai oma nime Henry VI järgi.

Kust on tulnud sinu huvi restoranitoidu vastu?

Isa on eluaeg merel peakokk olnud, Tallinn-Stockholm liinil juba Estonia aegadest. Tema vahetus läks Estoniaga põhja ka. Isa jäi ellu, sest teine peakokk palus tal lisaks ühe puhkusenädala võtta. Ta  jäi veidi kauemaks maale.

Sa olid siis 3-aastane. Kas sa said aru ka, mis oli juhtunud?

Loomulikult, mul on lapsepõlvemälestus sellest, kuidas isa nuttis köögilaua taga ja kõik oli väga sünge. Aga ma olin liiga noor, et sellest midagi aru saada. Mäletan, et oli kummaline, kurb periood.

Kas kokast isa kaudu on tulnud ka sinu huvi veinide vastu?

Kui see oleks isa kaudu tulnud, töötaksin köögis. Vend läks seda teed eesmärgiga isast paremini süüa teha. Kui sul on kodus kokk, kes töötab muul ajal kokana, siis kodus saad väga head kiiret ja lihtsat toitu.

Kust siis sinu huvi pärit on?

Huvi tekkis, sest veinimaailm tundus nii huvitav. Kõik vastutulev tundus nagu ladina keel. Aga mida see tähendab? Ja kui sa saad tähenduse teada, siis ikkagi, mis seos sellel kõigel on? Tahtsin õppida tundma seda keelt ja sisu.

Kui mitmes veinimõisas sa käinud oled ja milline sinu kogemus on?

Kahes. Hästi intensiivne nädalavahetus oli. Käisime paaripäevasel reisil vaatamas ühte väikest maailma mõistes garaažitootjat, kelle toodangumahud olid pisikesed, aga samas isiklik lähenemine veinile oli suurem ja personaalsem. Ja siis käisime vaatamas ühte suuremat tootjat, kellel on asjad mehhaniseeritud, struktuur, kindel raamistik ja asi käib nagu kellavärk. Nägin kahte äärmust.

Sinu esitluses oli pilte viinamarjasortide erinevatest kasvupaikadest ja pinnastest, kiviklibust. Kas sa vaatad neid kasvukohti vaadanud ja analüüsinud teistsuguse ülevaatliku pilguga?

Kohe kindlasti. Kui räägitakse mingisugusest pinnasest, siis pinnasetüübi järgi saab aru, millist veini sealt võib saada. Käin teadliku pilguga ringi. See on puhas geograafiateadmine. Kui tahta tegutseda sommeljeena, pead väga hästi geograafiat tundma.

Ütlesid, et käid juuniorsommeljee kursusel.

See tuletab mulle meelde, et peaks homse bussipileti ära ostma. (Naerab.) Kursus kestab kaks semestrit. Sõidan iga nädal Tallinnasse varahommikuse bussiga. Õhtul jõuan tagasi. Järgmine päev lähen tööle. Kursus kestab nüüd maikuuni. Kui hästi läheb, siis saan pärast eksameid diplomitunnistuse kätte. Järgmine tase Eestis on sommeljeepaberid. Sealt edasi tulevad rahvusvahelised sommeljeepaberid. Mõnda asja saab veebivahendusel teha, aga tippkursused, raskeimad eksamid nõuavad sõitmist Londoni või Stockholmi.

Kas sommeljeetase nõuab ka mingisugust staaži?

Antud juhul räägime diplomist, mis tõendab, et oled läbinud teatud kursuse. Turul on palju inimesi, kes töötavad sommeljeena, on seda aastaid teinud ilma, et nad oleksid mingisuguseid kursuseid läbinud. See on tunnistus. Mõni oskab juhilubadeta autoga sõita, kuid see on keelatud. Veiniga on samamoodi. Kes on end piisavalt ise harinud, võivad palju rohkem teada. Minu teadmised on tõesti väga väikesed ning saan sellest iga päev aina rohkem aru. Niipea, kui sellesse maailma sukeldusin, avastasin, et ägedaim osa on tutvuste baas. On au olla mõne teatud härrasmehe või proua seltskonnas teades, et too ongi see inimene, «härra või proua šampanja». Ma istun temaga ühes lauas! Me degusteerime ühesugust veini! Selle maailma nägemine on asja suurim rõõm. Pelgalt koolis käimine, selle asja õppimine pole nii palju väärt, kui annavad need inimesed, kes on otsustanud selle enda elukutseks teha.

Miks oled sina mõelnud, et sommeljeeks olemine ja selle enda karjääriks tegemine võiks olla midagi, mida õppida või teha?

Ta on karjääri mõttes hea lahendus. Suurim rõõm on iga inimese jaoks sattuda ala peale, mis talle meeldib ning millega ta saab enda elu elada. Kui saad elatist ja elurõõmu ühe tegevusega, siis elad koguaeg selles maailmas. Kui peaksid iga hommik minema tööle, tegema seda, mis sulle ei meeldi, siis lülitad end pärast tööpäeva automaatselt välja, sest ei taha sellega kokku puutuda. Ma mõtlen pidevalt vabal ajal ka, kuidas ennast arendada ja edasi minna. Ma ei käi lihtsalt tunde täis tiksumas.

Ühelt poolt on sinu elus veinimaailm, teiselt poolt aga akadeemiline vehklemine. Need kaks asja on midagi vanamoodsat, härrasmehelikku. Kuidas mõtleb üks inimene, et hakkaks tegelema veinijoomise ja vehklemisega?

Kõigepealt, kuidas ma vehklema hakkasin? Liitusin korporatsiooniga ja kuulsin esimesel semestril juttu, et on olemas selline sport nagu akadeemiline vehklemine, millega vaikselt tegutsetakse. Tal on kindel huviring. Selle kohta, mis ta täpsemalt on, on infot äärmiselt raske leida. Siis läksin trenni. Kõigepealt oli hirm relva seista. Esimese trenni lõpuks sain aru, et see pole tegelikult mitte midagi hullu. Hirmutundest tuleb üle saada ja lihtsalt pihta hakata. Sealt hakkas see meeldima, hakkasin trennides käima ja nägin, et mul on arengut ja postuuri, et olla vehkleja. Üks kunagine treener on isegi lätlastele öelnud, et nad jälgiks minu postuuri: «Ta seisab nagu mingisugune saksa ohvitser. Vaata tema liigutusi, nii elegantsed, kaarjad.» See loomulikult meelitab asja kaasa tegema, eriti kui mul on vasakukäelisena antud jumala poolt tehnika mõttes kõigi paremakäeliste ees eelis. Nad on harjunud võitlema paremakäelistega. See kõik innustab. Paraku on tõsiasi, et minu töö on õhtuse iseloomuga ja trennid toimuvad õhtuti. Proovin igal võimalikul hetkel vehklemisega tegeleda. Käin üksi harjutamas ja trenni tegemas. Et kellegi teisega vehelda, tuleb prioriteete paika seada. Käin 4-5 päeva nädalas tööl, pühapäevad on vabad, ühel päeval käin Tallinnas koolitusel. Nendega, kes ülikoolis käivad, meil ajad ei klapi. Tahaksin kunagi ka tavalist sportvehklemist katsetada. Kui Tartus Saablikoolis veel trennid toimusid, õppisin aasta Kesk-Euroopa ratsaväe saablitehnikat ehk ratsaväe mõõga vehklema. See on eraldi Ungarist pärit koolkond, mis on ehitatud lihtsatele printsiipidele. Põhimõte on, et üks lõige võrdub üks tapmine. Selles koolis õpetati ka akadeemilist poolt, millega võis ka võistlustel käia. Nii sõjalise kui ka akadeemilise tehnika õppijad said võistelda, kuid akadeemilisele poolele sõjalist tehnikat ei tohtinud õpetada. Ja teatud sõjalisi võtteid ei tohtinud võistlustel kasutada, sest need on liiga ohtlikud. Ratsaväe mõõk on natukese kaardus mõõk väikese käepidemega. Seda kasutab hobuse seljas ratsutav sõdur. Filmidest on kindlasti nähtud midagi sarnast. Käisin Ungari koolkonna trennides, kuni need kestsid. Tohutu arengupotentsiaaliga asi.

Sa oskad veel hobusega ratsutada. Kust see kolmas saksa härrasmehe asi?

Ratsaväe saablitehnikat õpiti ratsaväes hobusega. Alustati ikka jalaväe tehnikaga kaks jalga maa peal. Hobustega mina pole harjutanud. Esimene kokkupuude oli hobustega põhikoolis. Mina olen linnapoiss, kellest kasvas maakas. Isa ostis kasuemaga maamaja, võtsid paar looma. Alustati kanadest, siis tulid küülikud, lambad, lammaste kõrvale tekkis vasikas, kolm siga on meil olnud, tulid kaks hobust, lambakari kasvas 50-pealiseks ja maa-ala läks suuremaks. Kogu seda tööd pidi tegema, tuli ehitada maja vundamendist katuseni, asju parandada. Oskused ja teadmine sellest, mida oma kätega millegi tegemine tähendab, on varases lapsepõlves tulnud. Sealt tuli esimene kokkupuude hobustega. Tean, kuidas loomadega käituda ja neid ei karda.

Kes üldse saab akadeemilise vehklemisega tegeleda?

Akadeemilise vehklemisega tegelevad üldiselt need, kes kuuluvad ajalooliselt akadeemilise vehklemisega tegelenud meeskorporatsiooni. Olen ka väljastpoolt mõnele sõbrale, kes on õppinud husaaritehnikat, teinud demonstratsioonitrenni, aga üldjuhul tegelevad sellega korporandid. See on osa meie pärimusest, kombestikust, ajaloost. Ajalugu võiks meeles pidada. See  on osa härrasmehelikust käitumisest, sest see õpetab relva käes hoidma, sellest lugu pidama - ilma asjata relva igal võimalikul hetkel välja ei tõmmata. See on hea sport ja trenn.

Milline on akadeemilise vehkleja varustus?

Rapiir, mille ots on trennides nüri, mensuuris (mõõduvõtmises) on see žiletiteravune. Relv kaalub üks kilo ja mõned sajad grammid peale. Käes on vehkimiskinnas ning käevarrekaitse, sest relval on piisavalt tugev jõud, et luid puruks lüüa. Kehakaitse ehk takelaaž on olenevalt soovist õhuke või paks. Õhuke on mugavam, ilma on veel mugavam. Trennis kasutatav takelaaž on vestilaadne, mensuuri ajal on kaitstud kõht. See on hästi paksust materjalist, et tera läbi ei läheks (kalevist jne, tihtipeale ka rõngasriie sisse õmmeldud), ülakeha on paljas (nibudest kaelani). Lisaks on kaelakaitse ja kiiver. Traditsiooniline kiiver on raske.

(Varustuse pilte vaata lähemalt siit.)

Saksa korporatsioonidel on natuke teistmoodi akadeemilisest vehklemisest saadud arm uhkuse asi. Kuidas meil Eestis nendega on?

Ega siin me neid arme väga taga ei otsi. Tegu on kahe eri kultuuriruumiga. Saksa vehklemine on teistsuguse stiiliga ning palju eluohtlikum, sest nemad löövad ainult pähe. Vehklejad seisavad üksteisest ühe käesirutuse kaugusel. Silmade ette pannakse paksud prillid. Nahast nokk kaitseb nina, et seda maha ei löödaks. Prillide nahkrihm on üle kõrvade, et kõrvasid maha ei lõigataks. See on osa nende korporatsiooni eluloost ja pärandist. Nemad elavad enda korporatsioonimajades ning neil on ilma jutumärkideta verevendlus. Eestis, Lätis ja Leedus kaitseme oma nägu, meil on kiiver. Duellikord näeb ette, et kogu löögipiirkond on kaelast allpool ja kõhust ülal, ehk nibudest kaelani.

Ühel oma veinikoolitusel avasid rapiiriga vahuveini. Kas sa seda trikki teed oma töökohas ka?

Seda trikki ma töö juures ei tee. Teeksin seda hea meelega, kui mul oleks sabrage tegemiseks vajalik sabrage kettmedaljon. Meil on hästi palju klaase, aknaid, rahvast. Pole korki kuhugi suunata. Sabragekett on vanal väärikal sommeljeel kaelas. Sabrage’i olen vahel meelelahutuseks rahvale teinud. Seda saab teha suure paksu sõrmusega, kohvilusikaga - piiranguid pole. Aga kust see tuli? Sellel on ajalooline tähendus, mis kummalisel kombel toob meid tagasi mõõgakunsti ja ratsutamise juurde. Napoleoni sõjaväe ohvitserid tõmbasid legendi järgi pärast võidukat lahingut täisgaloppi ratsutades sadulakotist šampanja välja, teise käega võtsid saabli, lõikasid pudelil kaela maha ja jõid. See sümboliseerib võidukäiku.

Niisiis, sinu elu on üks võidukäik.

(Naerab.)

Olen sind juba saksa härrasmehe kasti pistnud. Kas sa näed oma igapäevaelus muul moel ka huvi härrasmeheliku ja vanamoelise vastu?

Härrasmehelik käitumine, etiketi järgimine, viisakus. Naeratuse ja lahkusega jõuab elus väga kaugele. Ülalpeetus. Need on need, mida sellega seostada.

Tagasi üles