Suhte võimalikkusest taimetoitlasega, kui ise oled lihasööja

Foto: Erik Reis / PantherMedia / Scanpix

Öeldakse, et salatiga sõpru ei võida, aga kas taimetoitlane ja omnivoor võivad leida armastuse? Mis on need asjad, mis võivad sinu puhul potentsiaalsele uuele suhtele saatuslikuks saada? Kas üks mahlakas lihatükk võib osutuda «selleks asjaks,» mis kõik ära rikub?

Sellise otsuse ees oli mees nimega Ben Cijffer oma kihlatuga kohtudes, sest ta oli alati arvanud, et taimetoitlased on lihtsalt mingid veidrad sandaale kandvad hipid. Kuid kui ta oma kihlatuga kohtus, siis neil oli kohene tõmme ja kohtumiseks võttis paar pidevalt ette isegi kuuetunniseid retki. 

«Ma ei saa öelda, et oleksin selle üle just õnnelik olnud,» tunnistab Cijffer, kes hiljuti kirjutas raamatu «Lõvi peenramaal: lihasööja teejuht elamaks taimetoitlasega.»

Mehe sõnul oli ta oma värskesse pruuti nii armunud, et taimetoitlus ei osutunud nende jaoks komistuskiviks. «Oma peas küll mõtlesin: vau, ta on taimetoitlane. Ma pean sellega leppima, sest ma ei taha teda mingil juhul käest lasta,» ütles mees.

Inimeste arv, kes liha ei tarbi, on viimasel kümnendil raketina tõusnud ning kuna Tinder on uute inimestega kohtumise nii lihtsaks teinud, siis on suur tõenäosus, et satud kokku ka mõne taimetoitlasega.

Hiljutine YouGov uuring leidis, et 62 protsenti inimestest ei soovi endale taimetoitlasest partnerit ning lausa 76 protsenti inimestest ei oleks koos veganiga, vahendab independent.co.uk. Veel 2014.aastal tehtud uuringus oli taimetoitlastega suhet mitte soovivate inimeste protsent 50, sama suur protsent oli ka näiteks veganeid, kes tahaksid partneriks vaid teist veganit.

Cijffer meenutab esimest korda, kui tal tuli oma omnivoori käitumist muuta, et hoida oma tüdruksõber õnnelikuna: «ma olin tema majas, kui ta töölt tuli siis oli külmkapis surnud loom. Ma arvan, et see oli ka tema jaoks reaalsuskontroll.»

Paar on koos olnud 12 aastat. Nüüd vangutab mees koos oma naise Deidrega pead kui restoranis esitletakse olematut taimetoitlaste menüüd.

Cijffer on elanud Rumeenias, Austrias, Malaisias ja Prantsusmaal ning tõdeb, et Deidre kodumaal Rumeenias on olukord selles osas kõige kehvem. «Üsna mahajäänud on ka Põhja-Prantsusmaa,» lisab ta.

«Üks minu lemmikuid intsidente oli Rumeenias, siis kui ta palus tomatisalatit ja nad tõid talle viilutamata tomati taldriku peal. Teisel korral ta palus salatit kõrvale ja talle toodi salat, mis koosnes lõigutud sibulast, hapukurgist ja arbuusist,» naerab mees.

«See on tegelikult seal maal arusaadav, sest kui majandus oli väga halval järjel, siis inimesed olid liha söömiseks liiga vaesed ning elus püsimiseks söödi juurvilju. Seega nüüd on nii, et kui sul on raha, siis sa sööd liha.»

«Deidre avastas, et Rumeenia Õigeusu Kirikus ei sööda kindlatel päevadel liha. Seega, kui sa palud restoranis midagi selle ettekäändega, siis sulle valmistatakse sobiv toit,» jagab mees kavalat nippi. «Prantsusmaal oli menüüs pasta ilma lihata, aga lõpuks oli sellele ikkagi peekonit peale pandud. Ta saatis selle tagasi ning juba poole minuti pärast toodi pasta ilma peekonita. Me teadsime kohe, et talle ei tehtud uut pastat.»

«Muidugi ei ole võimalik väljas söömas käies kontrollida sealse koka reaktsiooni, aga me saame astuda samme, et vältida konflikte kodus. Näiteks, ma võiksin kodus praadida liha ja siis sama panni peal kohe ka temale juurikaid, sest ta ei näe ju seda. Aga ma ei tee nii, sest asi on usalduses. Sa ei peida ju ka näiteks Moslemi toidu sisse salaja sealiha,» tõdeb Cijffer.

Huvitav, mida arvab tema naine sellest, et mees kirjutab raamatut, mis põhineb nende suhtel? «Minu naisele see meeldib ning ta on imestunud asjaolust, et ma olin enne nii suur taimetoitluse vastane, aga nüüd kirjutan sellist raamatut. Seega, minu isiklik muutumine on tema jaoks väga meeldiv. Samuti naljatles ta, et on veidi segaduses, sest ta mees peab vajalikuks kirjutada raamat sellest, kuidas temaga elada.»