Mees pihib: naine käis komandeeringus ja näha on, et tegi seal midagi lubamatut

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Kuula artiklit

«Olukord selline: elukaaslane läks kaheks kuuks töölähetusele. Suhtlesime Skype’i teel ja tundus, et kõik on kena. Mingi aeg hakkasin tajuma tema suhtumises muutust. Ütles, et tahaks sinna jääda, seal on nii tore ja vaikne. Tuli tagasi, oli purjus, kui vastu läksin. Oli külm mu vastu,» kurdab mees Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Edasised kaks kuud oldigi minu vastu külm. Iga kord kui uurisin, et mis on pahasti ja räägime sellest, vastati, et ära torgi ja et tema ei taha rääkida. Kui siis mõned korrad õnnestus talt joogise peaga paar asja välja uurida (esimene kuu kodus oli tal iga päev mingi kogus alkoholi veres, mõni päev sauna siider, aga üle poolte päevade rummikoksid, lausjooming ja pidu), andis ta mulle kahe otsaga vihjeid. Kui küsisin, mis toimus, siis vastas, et ta ei taha rääkida ja talle ei meeldi rääkida. Ta ei lubanud end torkida ja päris vastu, et mis see minu asi on.

Mina muutusin kahtlustavaks, tahtsin teada saada, miks mind nii koheldakse, et ollakse külm, igast pisiasjast otsitakse tüli ja provotseeritakse minuga konflikti, et saaks öelda, et näe, jälle sina võtsid tüli üles. Sageli ta ka flirtis minu nähes teiste meestega!

Üks kord ma arvasin ära tema Facebooki konto salasõna ja vaatasin siis, mis seal toimub. See seletas nii mõndagi. Iga kord kui ta telefonis minuga rääkis ja nagu selline külm ja tõrjuv oli, siis oli ta suhelnud meessoost reisikaaslasega. Nii ma hakkasingi nn luurama. Ma ei tahtnud seda teha, aga tegin, kuna ta ise nagu sundis mind sellise käitumisega ja ei rääkinud, kui rahulikult tahtsin küsida.

Lõpuks siis tuli mulle anonüümne kiri, et midagi tal seal toimus. See kiri tuli peale seda, kui tema tegi mulle väga veenva ja siira vabanduse, milles tänas, et ma nii rahulikult tema seda sisseelamist olen võtnud ja pole survestanud nagu suhte füüsilist poolt jne jne. Aga tuli kiri, mis vihjas petmisele ja siis varises minu maailm kokku. Näitasin talle kirja ja tema reaktsioon oli, et huvitav, kes see võis tahta seda saata – mitte see, et ei-ei, see ei ole tõsi!

Palusin, et aitab, eemaldame kahtluse ning palun näita Facebook ja kirjad ette. Sellest ta kohe keeldus, mille peale küsisin, et kas tal on midagi varjata. Tema irvitas ja vastas, et äkki on. Rõhus, et peab mingi privaatsus olema. Mina vastasin, et paarisuhtes on privaatsus see, kui üks läheb WC asju ajama, siis teine ei lähe kaasa kätt hoidma, kõik muu peab olema avalik! Ja siis ma survestasin, kuniks lõpuks võtsin ta arvuti kätte, et ma login ise sisse. Alles siis ta tunnistas, et jah, pettis mind ära olles.

Miks, kellega või millal, seda osa ei räägitud. Küsisin, et miks ta siis kogu see aeg üritas mind lolliks teha ja väita, et ma kujutan ette ja olen vastikult armukade. Järsku keerleski kogu vestlus selle ümber, et mina käitusin valesti, sest nuhkisin tema järel. Seda ta ei tunnistanud, et tema midagi oleks valesti teinud.

Küsisin otse, et mis nüüd saab, milleks siis kogu see salgamine ja valetamine, et kui ei sobi, siis miks kohe ei öeldud. Ma ise olen vastikult otsekohene ja mulle ei meeldi oma kaaslase ees saladusi hoida, sest ei taha suhet ohustada. Miks ta lasi nii kaua pingetel olla? Nüüd siis oleme paar päeva teineteisest eemal, et mõelda. Mis vastus sealt edasise suhtes tulla saab?

Kui tuleb jah, kes kinnitab, et ka see ei ole vale – kuidas vahet teha? Kui ei, siis olen jällegi mina kannataja ja jään mõtlema, et mis siis edasi saab. Vaikselt kisub sinnapoole, et jäävad puuoks ja nöör. Mul on nulltolerants valetamise suhtes. Ei meeldi endale valetada ja ei taha, et mulle ka valetataks. Tajun neid valesid kuidagi hästi tugevalt, olen tähtkujult vähk.»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie elukaaslane pettis teid ning täna olete teelahkmel – kas ja kuidas edasi?

Olete väga haiget saanud ning mõtlete päris süngeid mõtteid, pean silmas teie juttu oksast ja nöörist...

Kõik tunded, mida te täna tunnete, on normaalsed ja loomulikud antud situatsioonis ning sellega toimetuleku protsessi ei pea te läbi tegema üksi – julgustaksin teid koheselt pöörduma konsultatsioonile psühholoogi poole. Vajate praegusel ajahetkel kindlasti tuge ja mõistmist, mida neutraalne, aga toetav kõrvalseisja saab pakkuda, et olla te kõrval sel süngel ajahetkel. Tasuta nõustamist Tallinnas pakub näiteks Tallinna Kriisiabikeskus.

Täna veel ei ole selgust, kas teie paarisuhe jätkub või lähevad teie teed lahku.

Kui teie suhe peaks jätkuma, siis olge valmis, et usalduse taastumise protsess elukaaslasesse on pigem pikk ja võtab aega. 

Paarisuhete uuringutest on selgunud, selleks, et usaldus partnerisse ja suhte jätkumise võimalikkusesse taastuks, on vaja aega ja teatud tingimuste/eelduste täitmist. Eelkõige vaadake endasse ja otsustage, kas olete valmis oma naisele andestama. 

Andestamine tähendab, et olete valmis loobuma tagasitegemisest ja nö «võla sissenõudmisest» ja sellele viitamisest erinevates olukordades. Andestamine ei tähenda, et olete teema unustanud või et teie lein (tegu on leinaprotsessiga) on lõppenud; et juhtunul ei oleks teile ega suhtele tagajärgi; et oleksite leppinud naisega ja usaldus kohe taastunud. 

Usaldada saab aja jooksul käitumispõhiselt: usaldada ei saa enne kui- haigettegija on võtnud vastutuse oma käitumise eest (vabandanud ja mõistnud tagajärgi), muutnud oma käitumist ja on oma muudetud käitumist piisava aja jooksul suutnud jätkata. 

Andestamine on protsess ja võtab aega, eriti petmise teema puhul. Liiga kiiresti andestamisel võivad olla kahjulikud tagajärjed – seega andke partnerile teada, et tegelete talle andeks andmisega. Esmalt vältige kibestumist (mõelge, mis on teie suhtes head ja miks väärib suhe uut võimalust); teiseks võtke aega kurvastamiseks/leinamiseks; kolmandaks liikuge samm-sammult edasi (pole midagi valet selles, et aegajalt tuleb petmine taas meelde ja selle teemaks võtate – te partner peab sellega arvestama). 

Kui olete koostöös psühholoogiga enda tunnetes, vajadustes ja soovides selgema pildi saanud, saate kaasate ka partneri ning töö võiks jätkuda vajadusel paari -või pereteraapia vormis.»

Tagasi üles