Kassapidaja mure: hirm töö ees on nii suur, et käed värisevad ja pea lõhub

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Scott Griessel / PantherMedia / Scanpix

«Iga hommik ärkan mõttega, et pean tööle minema, aga ma üldse ei taha minna. Süda hakkab kiiresti pekslema, iiveldab ja sees keerab. Tööle kohale jõudes on veel hullem hirm, käed hakkavad värisema ja hakkan üle kere justkui vappuma,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Iga natukese aja tagant vaatan kella, loetlen minuteid ja tunde tööpäeva lõpuni, et kui kaua pean seal veel olema. On tugev hirm ja ärevus. Kuu aja jooksul on umbes neli sellist tööpäeva, pärast mida kas kohe uksest väljudes või siis kodus nutan ja tunnen, et ei taha enam iial sinna minna. 

Kui on vaba päev, kulub see muretsemisele, et homme pean jälle tööle minema. Öösiti ei saa seetõttu und. Tekib masendus. See on nii vastuoluline minu jaoks. Diagnoositud on juba ammu ka ärevus-ja paanikahäired.

Olen ametilt klienditeenindaja kassas. Olen ametis olnud aasta jagu. Ometi tunnen, et enesetunne ja tervis on läinud järjest kehvemaks, sest ärevus on hulganisti suurenenud. Ära ka tulla ei saa, kuna pole leidnud uut tööd ja kui leiaksingi, on tavaliselt igale poole vaja kohe, aga ma ei saa ju sealt päevapealt ära tulla. Samas ma tõesti enam ei suuda ja ei taha seal olla.

Iga päev on minu jaoks raske ja igatpidi kurnav. Olen õhtul suurtes peavaludes ja see annab järgmine päevgi tunda. Haiguslehte perearst ei anna, ütleb, et siis läheb hullemaks ning et mul on vaja võtta antidepressante, aga mina ei taha. Tean, et suudan ka ilma hakkama saada, aga see töö ei soodusta just seda.

Kuidas leida lahendus?»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie poolt kirjeldatud tunded, mõtted ning kehalised reaktsioonid viitavad selgelt tööalasele läbipõlemisele. 

Läbipõlemine on tööstressist tingitud kehaline, emotsionaalne ja vaimne kurnatus. See on tööst ja tööalasest suhtlemisest tuleneva kroonilise emotsionaalse surve tagajärg. Nimetatakse ka «kurnatussündroomiks» ja «ajustressiks».

Läbipõlemine ehk burn out on iseloomulik inimestele, kelle negatiivsed pinged on seotud intensiivse inimestevahelise suhtlemisega. See on psühhofüüsiline väsimusseisund, mille ilminguteks/tunnusteks on: pidev väsimustunne, ükskõiksus, masendus, töövõime vähenemine, ebaefektiivsuse tunne, negatiivsus ja küünilisus jms.

Läbipõlemine tekib olukorras, kus ambitsioonid ja tegelikkus ei kattu. Samuti tekib läbipõlemine, kui inimene tajub kontrollitunde, iseseisvuse ja otsustamisvõimaluste puudumist töökohal; kui töö on rutiinne ja tekitab tülpimust ja eeldab passiivsust. Samuti mõjutavad läbipõlemist organisatsioonilised põhjused: organisatsioonide kahandamine (downsizing), tehno- ja infostress ning suur töökoormus/vastutus. Samuti individuaalsed ja sotsiaalsed aspektid.

Mida teha? Siinkirjutaja ei nõustu teie perearsti arvamusega – te vajate kiirelt aja maha võtmist. Haigusleht ja isegi pikemaks kui kaks nädalat on teie tervise taastamiseks hädavajalik! Julgustan teid kindlasti võtma arsti poolt kirjutatud antidepressante (ja vähemalt kuus kuud!, alles siis on nende mõju kindel ja pikaajaline). Ajukeemia korrastamiseks on nad hädavajalikud! Aga- ainult tablettidest teie tervenemisel ei piisa. Kuna teil on diagnoositud ärevus- ja paanikahäired, tuleks teil kiiremas korras pöörduda psühhoteraapiasse. Parimaid tulemusi annab teie hädade puhul kognitiiv-käitumuslik teraapia (vaadake: www.sensus.ee). Medikamendid pluss teraapia pluss karjäärinõustamine (kui tunnete end juba tugevamana) võiks olla siinkirjutaja arvates teie jaoks parim teekond oma vaimse tervise taastamisel. Soovin teile selleks jõudu ja meelekindlust!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles