Lapsevanem: lapsel oli peas suur verekorp, mida õpetaja ei märganud

FOTO: SCANPIX

Emad rääkisid Naine24’le, milliseid õnnetusi on nende lastega lasteaedades juhtunud ning olukordadest, mis võivad tekitada umbusaldust õpetajate suhtes. Nad jäid arvamusele, et alati ei maksa kõiges õpetajat süüdistada.

Jaana (nimi muudetud, 30) on kahe lasteaialapse ema. Ta tunnistas, et esimesel aastal, kui suurem poiss lasteaeda läks, oli õpetajat natuke raske usaldada. «Poja rühmast oli ühe kasvatajaga raske harjuda, sest ta räägib nii, nagu kurjustaks. Nüüd me muidugi tunneme teda ja teame, et tegelikult on ta tore inimene, aga alguses isegi meie mehega kartsime teda ja sellepärast vist ka lapsel võttis lasteaiaga harjumine kaua aega ,» selgitas ta.

Teine õpetaja meeldis Jaana lapsele rohkem ja tolle tööpäevadel läks ta rõõmuga lasteaeda. Usaldamatust põhjustaval õpetajal oli naise sõnul kombeks nimetada osa lapsi pahadeks. «Ükskord ütles, et ega teie poeg on meil siin ka paha poiss,» kurtis Jaana.

Kui poja isa ütles seepeale, et nii ei tohi ju öelda, siis oli õpetaja vaikseks jäänud. Jaana ütles õpetaja kaitseks: «Nad ju käivad koolitustel, neil on vastav haridus ja kogemust ka, aga eks ikka inimesed teevad vigu.»

Jaana tundis aga rohkem muret rühma tulnud uue lapse pärast, kellega olevat probleeme. Nimelt käisid ta pojal sõbrad külas ja lapsed arutasid omavahel, kui paha poiss too uus ikka on. «Mõtlen siin, et ei tea, kas see on nüüd tänu kasvatajale, et teda nii kutsutakse ja terve rühm on tema vastu keeratud, või ta ongi nii ebameeldiv laps?» valutas naine südant.

Jaana kahtlustas, et võib-olla uus poiss kiusabki teisi lapsi seda rohkem, et ta on tõrjutud. Ta selgitas: «Kõik peaks teadma, et lapsele ei öelda, et oled paha poiss, vaid et see tegu oli paha. Käitumist võib kritiseerida, sest seda nad alles õpivad. Last ei tohi kritiseerida ja alavääristada, nad ei sünni pahadena.»

Jaana rääkis veel ühe häiriva loo, mille jututas talle laps ja mida ta ise seepärast kinnitada ei saa. «Poiss rääkis mulle, et üks laps oli voodisse pissinud ja siis talle pandi mähe jalga. Aga nad olid juba nii suured siis (4-5-aastased), et keegi ei kandnud enam mähet,» pahandas ta. «Loomulikult hakkas see poiss nutma, sest teda ju alavääristati teiste ees,» lisas ta. «Minu arust ei olnud see õige,» hindas naine.

Veel rääkis ta sellest, et ükskord oli ta poeg õues kelleltki labidaga vastu pead saanud nii, et pärast oli suur verekorp peas. «Kasvataja ei teadnud midagi sellest, sest lapsel oli müts peas ja polnud näha, kui verd jooksma hakkas. Hiljem vist juuksed varjasid,» oletab ta. Kodus märkas ema kohe, et lapsel on pea katki.

Jaana ei tahtnud siiski õpetajat hukka mõista, sest saab aru, et kõik teevad vigu. «Ma saan ka sellest aru, et ei ole võimalik ju kogu aeg juures istuda. Võimalik, et lapsed ongi meelega ära kasutanud olukorda, kui kasvataja käib korraks eemal,» oletas ta.

Ta selgitas oma arusaamu: «Tegelikult me eksime ise ka pidevalt ja teeme oma lapsi kasvatades  vigu ja õpime nendest. Jah, kasvatajad ei käitu alati õigesti, kuigi me ootame seda. Nende vead hakkavad eriti silma ja häirivad. Nii et see on kahe otsaga asi, kas me saame neid nii väga hukka mõista?»

Jaana tunnistas, et mõnikord muretseb oma laste pärast: «Kardan aeg-ajalt, et lasteaiast helistatakse, kuna lapsega on juhtunud õnnetus. Seda just sel põhjusel, et ma tean, et õnnetusi tuleb ette, mitte sellepärast, et ma ei usaldaks kasvatajaid.»

Lapsevanem Helina (nimi muudetud, 28) kiitis oma lapse õpetajaid, et nad on tõelised asjatundjad. «Meil on väga toredad õpetajad,» selgitas ta. «Ei sunnita lapsele sööki lusikaga kurku ega panda nurka seisma. Ennekõike tehakse kõike heaga - proovitakse lapsega ikka rääkida, kui ta on pahandust teinud, ja kui ta kenasti vabandab, ongi lool enamasti lõpp.»

Ta lisas, et veidi raskemal juhul pannakse paharet «paha lapse toolile» istuma. Helinale meeldib, et õpetajad on lõbusad ja rõõmsameelsed, kuid kui vaja, oskavad korda ka luua. «Uskumatu, kuidas üks inimene saab 24 lapsega niimoodi hakkama! Mulle ei mahu see siiani pähe,» naeris naine.

Helina soovitas teistelegi lapsevanematele lasteaiaga palju suhelda, et ei tekiks arusaamatusi ja usaldamatust. «Suhtlemiseks võiks olla rühmatelefon, meililist ja näiteks ka blogi. Meie rühmal on vahva kinnine blogi, kuhu õpetajad kirjutavad, mis nad lastega teevad, lisatakse pilte ja pannakse kirja laste vahvaid ütlemisi ja ka erinevaid teadaandeid,» lisas ta.

Murede ennetamiseks soovitas Helina õpetajatele teada anda, millised on vanema ootused lasteaiale. Ta lisas: «Ega õpetaja siis selgeltnägija ei ole. Seda paremini sujub ju koostöö, kui enda põhimõtteid ja kasvatusmeetodeid ka lasteaia kasvatajale teatavaks teha.»

Ka Helina mainis, et õnnetusi juhtub igaühel. «See võib juhtuda ka siis, kui vanem on kõrval,
murdosa sekundi jooksul, aga võib ka juhtuda, kui ta on lasteaias,» kinnitas ta.

Helina arvas: «Eks see on juba laste eripära, et nad on uudishimulikud ja paratamatult varem või hiljem saab keegi kuskil mõne kriimu.» Naine jutustas, et paar korda on rühmakaaslased ka tema last hammustanud nii, et veri väljas. Veel on lapsel liivakastis kühvliga nina veriseks löödud. «Ma ei saa selles ju süüdistada õpetajat. Kes ütleb, et kui ma oleks seal liivakasti ääres seisnud, oleks olukord olemata jäänud?» arvas ta.

Kui Helina laps kukkus mänguväljakul oma silma siniseks, hakkasid tuttavad ja lähedased esimese asjana kohe õpetajat süüdistama. Helina aga lisas: «Igaühele olen rääkinud loo sellest, kuidas
seisime vanaemaga koos radiaatori ees ning laps kukkus meie kahe vahelt läbi vastu radiaatorit pea lõhki. Ometi meid oli kaks ja last üks. Mis me teha oleks saanud? Ei midagi! Sellised asjad juhtuvadki ja käivad elu juurde,» ütles ta.