Aevastades püksikud märjad? Vaagnapõhja varjatud lubadused
13. november 2018, 15:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/13/11570416t1h9894.jpg)
Mäletan, kuidas ma pea aasta pärast teise lapse sündi esimest korda batuudile hüppama läksin. Lõbu polnud kauaks, sest eneselegi üllatuseks tundsin juba esimese hüppe järel, et püksid ei ole enam kuivad … See oli midagi uut. Egas midagi, vahetasin pesu ära ja otsustasin läheneda olukorrale teadlasena.
Järgnevatel päevadel kordasin katset ja jälgisin huviga, kuidas mingid justkui igavesse unne suikunud lihased laisa haigutusega taas ärkama olid sunnitud. Jätkasin hüppesessioonidega nii kaua, kuni ei pidanud enam pesu vahetama tormama, kirjutab Elis Aunaste ajakirjas Ema.
Moeröögatus või tõsine teema?
Näib, et vaagnapõhi on kehas üks selliseid varjatud kohti, millele mõeldakse paraku siis, kui lugu on juba kehv. Ja ikka seostub see piirkond pigem sünnituse ehk millegi mööduvaga. Selge see, et naisena tuleb mul oma intiimpiirkonnale erilist tähelepanu pöörata, ent viimasel ajal on vaagnapõhjalihastest ühtäkki nii palju rääkima hakatud, et tekib küsimus: kas pole tegu järjekordse moeteemaga või on see tõesti koht, mis erilist keskendumist väärib? Tõenäoliselt on suur hulk naisi, kellel on minu batuudikogemusega sarnane efekt ilmnenud ootamatu aevastamise, köhimise, naermise või ka jooksmise puhul. On see paratamatus?
Selgitusi selle kehaosa kohta leian jagama kaks vaagnapõhja tundjat (ja kandjat). Üks neist on eratreener ja nõustaja Katri Ristal, keda võib pidada vaat et selle teema sissetoojaks. Katri professionaalne missioon ongi naiste intiimpiirkonna probleeme lahendada – vaagnapõhja peab ta lausa naise elujõu keskuseks.