Naine pihib: mees on väga karmi käega isa, kes enne teeb kui mõtleb

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Marko Volkmar / PantherMedia / Scanpix

Kuula artiklit

«Olen kahe lapsega üle 2 aasta kodus istunud, mees käib tööl. Selle aja sees hakkasime maja ehitama ning lisaks töökoormusele lisandus mehe õlgadele veel ehitustöö, selle koordineerimine ning suur pangalaen. Olgu see öeldud selleks, et paremini mõista tema taunimisväärset käitumist,» selgitab pereema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Muret teebki tema käitumine meie 2,3-aastase pojaga. Viimane on väga elav laps, kaldub sageli koerusi tegema, kiusab oma väikest venda ning võib öelda, et ühe päeva sisse mahub minul temaga kodus olles õige mitu tõsist vestlust või lausa tüli. Proovin aga ise ikka alati enne temaga rääkida ning kui näiteks ikka veel väiksemat näpistab, siis näpistan teda ennastki, et saaks tunda, mida tema tegu tegelikult tähendab. 

Pean ennast suhteliselt kannatlikuks inimeseks, kuid ka mina lähen endast väga sageli välja. Mees aga jätab lapse pahandust tehes rääkimise faasi sageli vahele ning hakkab kas kohe karjuma või tutistab teda. Väljendid, mida ta kasutab, on väga karmid ning tüüpilised, stiilis «kui sa kohe järele ei jäta, saad peksa» või «mul on sust siiber». Parimal juhul küsib ta lapselt röökides «kas sa ei kuule või?», «kas sa ei saa jutust aru või». Minu arust on need täiesti mõttetud küsimused 2-aastasele esitamiseks. Lisaks lähevad mehel käed ikka väga sageli käiku.

Olen talle hakanud n-ö moraali lugema, et vot raamat soovitab nii käituda või et raamat selgitab selles vanuses lapse käitumist selliselt. Tavaliselt käratab ta mulle siis, et kasvatagu ma siis ise lapsi, tema enam ei sekku või et ärgu ma talle moraali lugegu. Ühesõnaga - iga kord kui mingi intsident on, proovin ma tema käitumist kritiseerida ja analüüsida, kuid kahjuks on see suhteliselt asjatu, sest nagu öeldud, ta enne teeb, siis mõtleb.

Ma tean, et paljud soovitaksid mul see mees kohe maha jätta või pöörduda lastekaitsesse. Need on aga väga äärmuslikud variandid. Järsku on kellelgi mõni muu soovitus näiteks kirjanduse osas või isegi oma elust mõni toimiv nipp. Pikki raamatuid ta lugema ei hakka, seda tean. Äärmisel juhul olen suutnud talle ette sööta mõne lehekülje vastava teemaga, kuid see õnnestub ka harva.

Väga kole mure on, ehk saab millestki abi.»

Vastab Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«2,3-aastane laps on selles eas, kui tal alles hakkab kujunema minatunnetus. Ta võib tunda, et on maailma keskpunkt ja see maailm on äärmiselt põnev koht uurimiseks ja piiride katsetamiseks. Seetõttu on selles vanuses lapsed väga uudishimulikud ja elavad. Samas ei ole tal veel oskusi enda käitumist pidurdada ja mõista põhjus-tagajärg seoseid. Kuna tegu on «mina» kujunemise ajaga, siis esineb palju jonni. Samal põhjusel ei ole laps võimeline mõtlema teiste tunnete peale. Tal lihtsalt pole veel empaatiavõime nii välja arenenud kui me seda ehk ootaksime. Ta ei pruugi veel aru saada, et kui ta oma väiksemat õde-venda näpistab, et siis on väiksemal valus täpselt sama moodi nagu tal endal kui teda näpistatakse. 

Nii nagu Te oma murekirjaski kirjutasite, ei ole lapse karistamine olukorda parandav vaid tekitab temas pigem segadust ja süütundeid. Vanemate pahameelt nähes võib lapsel tekkida arusaamine, et kätega võibki probleeme lahendada. 

Mis siis oleks lahendus? Teie kirja lugedes tundub mulle, et nii Teie kui ka lapse isa «tass» on tühi. Ehk siis teisisõnu - kui on palju väsimust ja pingeid, siis ei olegi ju jaksu iseenda tunnetega toime tulla, mis siis veel lapsega rahulikuks jäämisest rääkida. See on igati mõistetav ja kindlasti ei peaks ennast või meest selles süüdistama. Pigem võiks mõelda hetkeks, kui palju jääb Teil kahe väikelapse kõrvalt aega iseenda ja oma lemmiktegevuste jaoks (need ju täidavad meie «tassi»)? Kui see aeg on napp, siis võiks mõelda võimalustele selle aja suurendamiseks. Eriti nii väikeste laste puhul on tähtis vanema rahulolu endaga. Kui laps tunneb, et vanem jääb olukorras rahulikuks, siis läheb ka tema jonn kiiremini üle ning koerused leiavad rahulikuma lahenduse. 

Kuidas aga panna ka mees mõistma, et karistus ei ole abiks? Keegi meist ei taha kuulda teise lähedase inimese käest kriitikat. Seda võetakse märgina, et ollakse läbikukkunud või ei saada nii hästi hakkama, kui lähedased ootavad. Abitus, väsimus ja rahulolematus endaga paistavad välja aga vihas. Kui keegi on vihane, siis ta ei kuulan enam ja laseb emotsioonidel enda mõtted varju jätta. Abistavaks on siis mehe aktiivne kuulamine, mille käigus peegeldate mehele tagasi tema emotsioone. Näiteks «Sa oled tüdinenud neist pidevatest pahandustest», «Mulle tundub, et sa oled igapäevastest kohustustest väsinud ja ka kodused asjad kasvavad ülepea.» Kuulamine annab mehele märku, et olete mõistnud tema käitumise sügavamaid põhjuseid ja ei kritiseeri teda. Sellisel juhul on võimalik oma mõtteid lapsekasvatusest ka temani viia.

Oluline moment on siin aga see, et aktiivselt kuulata saab vaid siis, kui Teie enda «tass» on täis ja Te ei ole ärritunud. Kui ärritus on väga suur, siis oma pahameele väljendamiseks soovitaks kasutada pigem mina-sõnumeid kui kriitikat (kriitika puhul ei kuula mees Teid kindlasti mitte). Mina sõnumiga annate Te märku, kuidas antud olukord Teid mõjutab ja kuidas Te ennast siis tunnete. Näiteks võiks öelda «Kui sa last karistad ja lööd, siis ma tunnen, et saan ise ka haiget», «Mul on väga valus näha, kui sa last lööd.» 

Kui ka need nipid ei aita, siis tasuks otsida abi perenõustajalt, kes aitab teid omavahelisel suhtlemisel ja annab nõu lapsega hakkamasaamiseks. Mida varem abi otsida, seda lihtsamini probleemid ka lahenevad.»

Tagasi üles