Eluks ajaks kuulsa abikaasa Gustav Suitsu varju jäänud Aino suutis napilt armukolmnurgast üle olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjandusteadlane Rutt Hinrikus on kirjutanud, et Aino Suitsu elu möödus kõrvaltvaataja pilgu jaoks oma kuulsa mehe Gustav Suitsu varjus, kuid see oli väga tegus ja vaimselt aktiivne elu. Seda tõendavad ka Aino Suitsu elu lõpus üllitatud raamatud ja hiljaaegu trükis ilmunud päevikud.
Teineteisele esitlemine sündis septembris Soome-Eesti Üliõpilasliidu koosolekusaali esikus. Järgnes koosviibimine Alppila restoranis, kus õhtusöögil oli palju rahvast. Gustavile paistis lähem ja tähtsaim olevat Therese Wuorenheimo. Aino tundis ennast Tuhkatriinuna selles rõõmsalt lobisevas seltskonnas, kuigi Suits kutsus ta enda kõrvale istuma ja saatis pärast koju. Meeleolu oli mürgitanud Therese suunast kuuldud märkused «Gretchen» ja «Pastorentochter». Troskas heitis Gustav Ainole ette tema liigset tagasihoidlikkust. Aino oli täis protestivaimu: «Mina ei saa muutuda selleks, kelleks teie tahate.» Noormees lausus: «Te võite muutuda. Teist võib midagi saada.»
Aino oli esimest korda elus kokku puutunud tundega, mis oli kaugel rõõmsast naerulaginast, mida ta seni armastuseks oli pidanud. Neius kerkis protest selle vastu, et keegi püüdis teda armsaks saanud elu keskelt ära tõmmata ja enda meele järgi vormima hakata. Aino oli haavunud, et ta ei kõlvanud sellisena, nagu oli.
Ometi järgnesid jalutuskäigud Koivopuistol ja kaugemal metsaradadel, kus Gustavi käsi neiu piha ümber eksis. Jõuludeks oli Gustav jõudnud juba mitmel korral armastust avaldada. Kuid enamasti nad vaidlesid. Ainole tundusid noormehe arvustused kirikuõpetajate aadressil ülekohtused, tema suhtumine Aino õpingutesse satiiriline ning arvamus naistest ülearu irooniline.
Armukolmnurga piinad
Suits ei hoidnud oma suhtekolmnurka saladuses. Ainole mõjus see külma dušina ja pani teda eemale tõmbuma. Seevastu Marie Seidenschnuris kui kogenud flirtijas näis see vaid tundeid enam lõkkele puhuvat. Ta ei mõelnudki alla anda ja oli veendunud, et mees armastas ainult teda.