Ennast kõige üksikumaks naiseks pidav noor ema käib poes võõrastega juttu ajamas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Emily Fox, 32.

FOTO: James Ward/Caters News / Scanpix

Kuula artiklit

Üksi kolme last kasvatav inglanna Emily Fox ei räägi vahel nädalaid teiste täiskasvanutega, mistõttu tuleb tal toidupoes võõraste inimeste ja kassapidajatega juttu ajada, et üksindustunnet leevendada.

Emily peab end Inglismaa kõige üksildasemaks inimeseks, kuna tal ei ole juba üle kümne aasta ühtegi sõpra olnud ja tal on teiste täiskasvanutega raske jutule saada. Ta kirjutas Facebookis avalikult oma kogemusest, et näidata, kuidas kriipiv üksildustunne võib tabada ka nooremaid inimesi, mitte vaid vanureid. Pärast seda on ta saanud sadu kirju inimestelt, kes tahavad tema sõbraks hakata.

«Ma ei ole aastaid sõpru leidnud ja tunnen end sageli väga üksikuna,» tunnistas ta väljaandele Mirror. «Vahel ei räägi ma ühegi inimesega kuni kolm nädalat ja kui räägin, siis on see poemüüja või täielik võõras. Ma käin supermarketis, et suhelda teiste täiskasvanutega ja veidi vestelda. Keegi ei mõtle, et üksindus võiks mõjutada kolmekümnendates eluaastates inimest, kõik arvavad, et see mõjutab vaid vanemaid inimesi. Pealt võin tunduda väga elav ja rõõmus inimene, aga sisimas olen väga üksildane.»

Emily Fox.

FOTO: James Ward/Caters News / Scanpix

Eriti nukralt tunneb Emily end enne pühi, sest jõuluajal on palju pidusid, kus kõik käivad. Teda naljalt kuhugi ei kutsuta. «Ma loodan, et inimesed loevad mu lugu ja mõistavad mu tundeid, sest see on väga isoleeriv.»

Emily on märganud, et paljud inimesed ei saa tema murest aru juba seetõttu, et tal on kolm last. Arvatakse, et kui sul on lapsed, ei tunne sa end kunagi üksildasena. See ei ole aga sugugi tõsi. «Lastega ei saa päriselt vestelda ja tihti on nad nagunii koolis või oma isa juures. Noorim laps on kolmeaastane ja kuigi lapsed hoiavad mind tegevuses, ei leevenda nad üksildust.»

Selleks, et sõpru leida, käid Emily ka ema ja lapse gruppides, kuid tundis end seal üleliigsena ja leidnud teistega klappi. Toidupoodides käimine toob aga talle ajutist leevendust. «Ma käin poes üle tunni aja, kuigi võiksin poole kiiremini hakkama saada. Võtan rahulikult, sest siis on mul rohkem võimalusi teistega suhtlemiseks,» tunnistab ta.

Tagasi üles