Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Iga vähegi kultuurilembene eestlane on kuulnud – või näinud – vendade Uku ja Pärt Uusbergi loomingut. Aga tegelikult on väga kõva tegija ka see kolmas, kõige vanem vend Andero, kes on pärast 2003. aastal ERRi Tartu stuudios «Terevisiooni» hommikuprogrammiga lõpetamist varjunud akadeemilisse maailma.

Seal on ta välja andnud ohtralt teadusartikleid, mille teemad ulatuvad alkoholi mõjust ja ajatajust teadvelolekuni. Viimase vägitükiga sai ta hakkama alles äsja, kui läbis USA Stanfordi ülikoolis järeldoktorantuuri.

Aga ei maksa arvata, et Andero Uusberg on nüüd Tartus mattunud tudengite õpetamise, eksperimentidele ja teadusartiklitele koorma alla. Tegelikult hoiab ta kätt pulsil ettevõttel, mille eesmärk on muuta inimeste igapäevatöö sama haaravaks kui arvutimängud, ja koostöös Praxisega püüab ta muuta tuludeklaratsiooni vormi selliseks, et inimesed maksudega vähem riiki petaksid.

Meie jutuajamiseks valmistudes lugesin teadusartikleid, mis kirjeldavad aju toimimist, ja sain aru, et juba protsessid, mis on vajalikud igapäevaelu elamiseks, on uskumatult keerulised. Kas sellise organi – et mitte öelda instrumendi – areng saab tõesti olla vaid juhusliku valiku, vedamise ja evolutsiooni tulemus?

Minul pole sellist mõtet tekkinud, sest religiooniprisma kaudu aju toimimise vaatlemine ei aitaks mind teadlasena lahendusele lähemale. Samas tuleb muidugi tunnistada, et hoolimata planeedi paremate peade nutikusest ja järjest kasvavast arvutusvõimsusest ei ole meil tänaseni kokkulepet paljudes küsimustes: näiteks mis on emotsioon või kuidas tekib ajus teadvus.

Väiksemaid avastusi on aga tehtud küll, kas või selle kohta, et liigutades on väga oluline see, mida meie aju arvab õige pea juhtuvat. Kui treppi mööda kõndides jääb üks aste «puudu» või «üle», siis kaotame tasakaalu, sest eeldame, et see aste on seal olemas, ja meie keha on selleks valmis.

Ühe vaate järgi juhime oma liigutusi ja käitumist just tulevikuennustuste kaudu. Näiteks kuidas me pimedas toas lambi põlema saame? Kui hämarusest saab villand, aktiveerub mu ajus ennustus maailmast, kus tuli põleb. Nüüd saab aju meenutada, mida ta varasematel kordadel tegi, et tuli põleks. Mälust leitud seos liigutuse, lüliti vajutamise ja selle tulemusena süttiva tule vahel pannake nüüd tagurpidi tööle. Teisisõnu viiakse liigutuse abil ellu ennustatud tulemust.

Ühes loengus lasksite inimestel meelde jätta rea arve: 1, 2, 7, 3 ja nii edasi. Suutsin kuus arvu meelde jätta. Aga kui palusite meeles pidada rea kahekohalisi arve: 12, 73, 48 jne, oli tulemus sama, kuigi neid arve oli ju kaks korda rohkem.

Asi on töömälus ehk psüühika töölauas, kuhu tõstame parasjagu vajaminevad mõtted, ideed ja plaanid. Sellele töölauale mahub korraga kolm kuni viis infokildu ja huvitaval kombel läheb tervikuks seotud info arvesse vaid ühe infokilluna – nagu juhtus arvude 1 ja 2 kombineerimisel 12ks.

See omadus on mõjutanud ka kultuuri – argumenteerides toome sageli välja näiteks kolm punkti, mitte 12. Vastuvõtja ajul on piirang peal ja rohkem ei jää talle meelde, sest lisaks oponendi väidetele tuleb meeles pidada ka enda omi.

Töömälu piiratuse põhjus on ilmselt selles, et ajul kui paindlikul infotöötlemise süsteemil läheksid juhtmed risti, kui suudaksime korraga rohkematele asjadele mõelda.

Tehisintellekt on meist küll kõvasti üle, aga praeguse seisuga ainult nendes asjades, milleks teda treenitud on – malemängu oskav masin autot ei juhi ja omletti ei tee. Ja just see illustreerib meie aju suurt paindlikkust. Muidugi püüavad tehisintellekti uurijad ka meie paindlikkust järele teha, aga pole selge, kas või millal see päriselt õnnestub.

Olen kõrvalt jälginud teadustööd, kus võrreldakse tehisintellekti õppimisprotsessi inimese omaga. Selgus, et algoritmid õpivad imikute kombel asju kategoriseerima: neli ratast, spetsiifiline kuju, no ilmselt auto. Neli ratast, aga natuke teistsugune kuju, äkki on kuukulgur...