Viie lapse isa ja lodjamees Priit Jagomägi: lapsi ei tohiks võtta alluvatena, vaid lõbusate kaasteeliste ja sõpradena Suur isadepäeva intervjuu!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Priit Jagomägi.

FOTO: Liisa Aavik

Kuula artiklit

Saabun Sisevete Saatkonda, Emajõe ääres asuvasse jõekultuurikeskusesse, et uurida Jõmmu kapten Priit Jagomäelt, kuidas ta jagab oma elu vanalaevanduse ning viie lapse kasvatamise vahel.

Lodja saabudes tatsab väike Johanna rõõmsalt pardale ning ei tee kuulmagi, kui ema teda tagasi kutsub. Jõmmult eemaldamise vastu protesteerib ta häälekalt ning sirutab väikesed käed lodja poole. Kaks vanemat last aga asjatavad juba pardal. Kui sõiduseltskond end tekile lambanahkadele istuma on sättinud, hüppab Paula saatkonna katusest haarates osavalt lodja servalt kaldapiirdele. Heliseb laevakell ning lapsed uurivad, kas kuklid ikka said pardale. Seejärel sõlmivad nad lodja kaldaservast lahti ning sõit võib alata. «Algul liigume vastuvoolu Võrtsjärve poole päikeseloojangut vaatama ning siis tuleme tagasi linnatulesid vaatama.» tutvustab Priit sõidukava. Möödume kalameestest, kellest üks parajasti oma õngenööri viskab. «Kala rändab, seepärast on siin palju kalamehi.»

Mis tunne on kasvatada erinevas eas ja erinevas eas ja erinevate vajadustega lapsi?

Päris lahe! Kõige väiksem on teistest juppjagu noorem. Tulevad vanad ajad meelde, sest polnud tükk aega kedagi nii väikest. Johannast vanuselt järgmine on 10-aastane Kaarup. Teised lapsed on enamasti paari aastase vahega sündinud. Vaatame, kas Johanna jääb nüüd pesamunaks või saadab Allah veel mõne. (Naerab.)

Kuidas sa vanalaevandusse sattusid?

Olen siin jõe peal enamuse elust elanud. Käisin siinsamas aerutamistrennis kanuuga sõitmas. Mingi aeg hakkasin purjetama, siis purjelauatama ning alused kasvasid üha suuremaks. Minu aerutamistreener rääkis meile lotjadest, mis Pihkva vahelt sõitsid. Aasta enne Tartu rahvusvahelisi Hansapäevi (2005) tekkis kinnisidee, et kas nüüd või kunagi. Tartu sai hansalinnaks just tänu lodjaliiklusele. Meretee oli rootsi-vene piiritülide tõttu ohtlik, mispärast hakkas hansakaubandus mööda sisemaad käima. Tänu sellele said Tartu, Viljandi ja Pärnu hansalinnadeks. Pärnust Viljandi kaudu Tartu tulid väiksemad laevad, sest tollel ajal polnud Emajõe ülemine ots nii hästi laevatatav. Pihkvast Novgorodi liikudes tulevad kärestikud vahele. Seal on purjelaevaga kehva navigeerida. Aastaga sai lodjakoda valmis ehitatud ning rahad välja otsitud. See lodi saab kevadel 12-aastaseks. Palju muuga ei jõuagi tegeleda kui lodjaga. Nüüd on meil veel viikingilaev, jõekohvik vaja vee peal hoida ning remontimisel on reisilaev Vanemuine. Tööd ja tegemisi on palju. Puulaeva juurde käib veel iga-aastane hooldus. Talvel peab remondi ja putitamisega pihta hakkama, et laev töökorras oleks. Järgmine aasta on Pihkvas rahvusvahelised hansapäevad, kuhu ehk samuti oma laevastikuga minna õnnestub.

(Priit suunab lodja jõe madalikest eemale. Seejärel uurib Jaagupilt, kuidas burgerite valmistamisega läheb ning näitab talle jõe serva puu otsa ehitatud ahvikiike.)

Kas sa sõidad siin igapäevaselt?

Meil on kaks vahetusmeeskonda ka ja päris igapäevaselt ei sõida. Suvel on sõidugraafik päris tihe ning saab vahepeal hinge tõmmata ja teiste asjadega tegeleda. Ehitus, arendus ja remondiasjad teiste laevadega vajavat samuti aastaringset tegelemist. Kui lodja peal pole parasjagu midagi teha, siis lodjakojas, Vanemuises, kohvikus või teiste laevadega on ikka tegemist. Praegu projekteerime uut lodjakoda ja sellega seoses on vaja käia koosolekutel.

(Paula toob sõitjatele punase valgetäpilise kannuga teed ning korviga kõlisevad metallkruusid. Sidrun, mesi ja suhkur on juba kandikuga kohal ning Priit kutsub külalisi jooma.)

Poiste ja plikadega on vaja toimetada. Johanna on sellises vanuses, et auto sõidab, aga kedagi pole roolis ning on vaja järgi joosta. Julgust ja pealehakkamist on rohkem kui oskust ja tarkust. Keelamist ta veel ei kuula ja praeguses vanuses on Johannaga siin laeval keerulisim. Kõikjale on kohe vaja ronida, kõike järele uurida. Palju muude asjadega tööde ja toimetamiste kõrvalt ei jõuagi tegeleda. Suvel saime lastega ühe Ahvenamaa reisi teha, kuid muidu on rohkem talved puhkamiseks. Nendel aastatel, kus talvel Raekojaplatsil jõululotja tegime, ei saanud ka puhata. Nüüd on natuke rahulikum, saab ehitada ja suusapuhkust pidada. Suvine aeg on laevameestel kiirem kui talv. Novembris teeme viimaseid Piirissaare sõite. Talviti tõmbame lodja kaldale, et liikuv jää puidust keret ei kahjustaks. Katsume seda teha võimalikult hilja teha, sest kere säilib paremini, kui ta ära ei kuiva ning kohe ära külmub. Õhu käes kipub kuivus ka laevakerele liiga tegema.

Kas selle iluga siin Emajõel ära ka harjub niivõrd ära, et võtad seda juba ilmselgelt?

Eks reisijad vahepeal tuletavad õhates meelde, et kas see ongi selline töö, kus saab Emajõel edasi-tagasi sõita ja midagi muud ei peagi tegema. Sügisel on sõiduväsimus suurem, kuid kevadeti kipun kohe vee peale nii kui jää läinud on. Aprilli alguses hakkab esimese suurveega meil hooaeg pihta, kuid vahel oleme siinsete jõeolude tõttu pidanud mujale põgenema. Viimasel kahel aastal on madal vesi olnud. See suvi sai Peipsile ring peale tehtud, õigemini poolring, sest piir tuleb ette. Kaks aastat olime ka kuupikkustel merereisidel, viisime 2010. aastal rootsi kuningatütrele kingituse. Üks aasta käisime rahvusvahelistel hansapäevadel Novgorodis. Viimastel aastatel on merele puulaevu juurde tulnud ja me pole sinna trüginud. Sisevetel on laevadest suurem puudus. Kui järgmise lodja valmis saame, võime seda luksust endale lubada, et ühega käime seiklemas ja teisega teeme siin sõite. Pannkoogisõidud on populaarsed olnud. Peipsi tänavatoidu ürituse ajal tegime lodjasõite, kus pakkusime lutsu- ja veiselihaburgerit. Sellest ajast teevad lapsed neid suure õhinaga ja täna ongi meil esimene katsetus pannkookide asemel burgereid pakkuda. All töö käib ja juba tuleb lõhna.

Kas sul on teised lapsed ka siin kaasatud?

Ikka, Joosep on maadlustrennis ja ei saanud praegu tulla. Tema, kõige vanem poiss, on meil põhimadrus ja juba täismehe eest. Ta on kõvasti pikem kui mina. Järelkasv on juba tulemas ja saab varsti noortele kaptenitele sõidujärje üle anda. Järgmisele lodjale «Vanemuine» on ka kapteneid vaja, keda tuleb juurde kasvatada.

Kas su ootused-lootused on siis, et teised lapsed hakkaksid samuti kapteniteks?

No ma arvan küll, et võivad seda ametit pidada kas hobina muude asjade kõrval või võib-olla tahabki selle endale põhiametiks valida. Eks nad ise vaatavad ja mõtlevad. Meil sundlust pole. On teisi kapteneid ka, kes sõitmisega hakkama saavad. Iseenesest on praegu hea võimalus oma pereliikmeid ja teisi noori sugulasi-sõpru, kes siin mitmeid aastaid jungadeks käivad. Saavad hea kogemuse, kuid see ei tähenda, et ainult seda tööd peaksid tegema. Aeg-ajalt leiavad nad sellise ameti, kus talvel saab istuda kuskil toas arvuti taga ning talvel sõita laevaga. Tänapäeval on töövormid muutunud selliseks, et saab teha erinevaid asju kõrvuti ja ei pea üheksast viieni kuskil kontorilaua taga olema. (On juba hämar ning Priit keerab laeva ümber.)

Kui ma siin Jõmmul sinu laste tegutsemist ja nende triibulisi särke vaatan, meenuvad mul Astrid Lindgreni “Pipi Pikksukk”, “Bullerby lapsed”, “Kalle Blomkvist”. Kas sinu lapsepõlve unistused ja lemmikraamatud on ka kuidagi seotud sellega, mida sa praegu teed?

Meile on öeldud küll, et see on nagu ujuv Segasummasuvila. (Muigab.) Pikematel reisidel on lapsi ja segadust siin mitme Pipi jagu. «Bullerby lapsed» on lapsepõlve üks lemmikraamatuid olnud küll. (Priit lööb möödujale tervituseks laevakella. Ta näitab seltskonnale vana punast nahaparkimistööstust ning ülikooli vana uurimislaeva «Prometheus», mis oli ka filmis «Supilinna salaselts». Järgmisena osutab ta maailmameistreid tootvale veemotoklubile ja kollasele pisikesele majale, mis oli kunagi ühiselamu.)

Lapsed ütlevad vahel nii tabavaid ja naljakaid asju, et nad ise ei saa aru, milline pärl just suust kukkus. Kas sul tuleb mõni selline seik meelde?

(Naerab.) Eks neid ole igasuguseid kogunenud. Üks tuli praegu meelde. (Teeb pausi ja naerab.) Meil oli vanaema suvel aias päevitusriietes ja ega ta enam väga kõhna inimene pole. Kõhuvoldid olid näha ja see sama Jaagup, kes siin praegu burgereid küpsetab, küsis 3-aastasena vanaemalt: «Vanaema, miks sul tagumik ees on?» (Naerab edasi.)

Millised on sinu naljakaimad ja veidramad mälestused siinsetelt sõitudelt?

Nalja on omajagu saanud. Pikematest merereisidest ja Venemaa seiklustest saab lastelastelegi rääkida. Eks siin sõitude peal juhtub aeg-ajalt üht-teist naljakat. Hakkasime juba pool aastat varem Venemaa sõidu asju ajama. Venemaal on sisevetel liikumise kord eriti range, vähemalt tollel ajal oli. (Priit teavitab sõitjaid esimesest valminud burgerist.) Hansapäevade korraldajad lubasid ise ka abistada. Helistasime siis kuu enne sõitu kuu enne sõitu ja öeldi, et asjad saavad korda. Nädal enne polnud meil ikka sisevetel sõitmise lubasid. Korraldaja ütles, et tuleksime sellest hoolimata Peterburi ja küll siis viimased templid alla saab. Selgus, et 12 ametkonda peavad sisevetel liikumise luba kinnitama ning lõpuks peab veel Putin kah templi peale panema - üle mõistuse keeruline Staliniaegne seadus. Ootasime nädal aega Peterburi jahtsadamas luksusjahtide vahel. Mitu korda öeldi, et nüüd on korras ja hakaku me sõitma. Natukese aja pärast tulid automaatidega piirivalve ametnikud vastu ja käskisid ümber keerata. Pärast pikemat jantimist anti meile eriluba. Kuna päris õiged load polnud korras, siis korraldajad korraldasid nii, et lodi võib liputa ja meeskonnata puksiiri sabas Novgorodi kohale minna kui lodjakujuline ehitusmaterjal. Meie protesteerisime selle peale, sest meeskonnata võib pukseerimisel mõni avarii juhtuda. Lõpuks lubati kolm meeskonnaliiget peale, kuid saime puksiirimeestega kokkuleppele. Niipea, kui piirivalve oli ära läinud, korjasid nad meie reisijad teise nurga tagant peale ja tõmbasime lipu ka ülesse. Sisevetes ei huvitanud kedagi, mida me teeme. Uhke oli sõita, sest ei tea, kas varem ükski teine sini-must-valge lipuga laev sealt läbi on sõitnud, sest ega esimese vabariigi ajal sinna samuti laevu ei lubatud. Pukseerijad pukseerisid meid neli päeva ja see läks korraldajatele päris kalliks, sest suuremate laevade tunnitasu on 2000 dollarit. Tagasi tulime omade jõududega.

Kinolodjatuurid olid meeldejäävad, sõitsime rannakülad ja Peipsiäärse läbi. Tegime neid koos Kinobussiga kolm aastat. Iga õhtu helindas lodjapurjele näidatavaid tummfilme uus bänd. Üks aasta sõitsime nõnda kõik maakonnad läbi. Mobiilse viikingilaevaga käisime Eesti kultuuripäevadel Pariisis ja pärast sõitsime kuu aega mööda jõgesid ja kanaleid Antwerpenisse. Lahe oli sõita Viinamägede vahel.

Kuidas sa oma abikaasaga kohtusid?

Oleme mõlemad geograafid. Geograafid on tuntud oma seiklusliku elulaadi ja lõbusate pidude poolest. Seltsielu on seal isegi kohati tähtsam kui õppimine. Pidudel, matkadel ja Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi üritustel olid esimesed kohtumised. Ühised pikemad Venemaa matkad olid need, kus saime aru, et võiks koos rohkemgi peale matkamise ja seiklemise ette võtta. Rasketel talimatkadel, kus on suured seljakotid ja tarvis elus püsimise nimel võidelda, tulevad inimeste iseloomud hästi välja ning saab teada, kellega tahaks edaspidigi luurele minna.

Milliste on põhimõtete järgi te abikaasaga lapsi kasvatate?

Väga ranged lapsevanemad me pole olnud. Oleme lastel lasknud teha seda, mida nad ise tahavad ja õigeks peavad. Oleme nad võtnud oma tegemistele kaasa. Nad on saanud palju käia vanaemade-vanaisade juures. Meil on see eelis, et kõik vanavanemad elavad maal ja nad saavad päris maaelu ka näha. Kivisse raiutud põhimõtteid pole meil enda elus ka ja lastele pole samuti midagi peale surunud. (Priit tervitab ujujat kellahelinaga ja kaasreisija kommenteerib, et tal hakkas puhtalt selle inimese vaatamise peale külm. Haaran samuti tee järele. Priidul ei paista aga külm olevat, sest tal on seljas kampsun ja sini-must-valge tuttmüts.)

Kas sinu kampsun on soe?

See on lodjakampsun. Need on poole suuremana valmis kootud ja soojaga väiksemaks vildisarnaseks pestud. Need hoiavad tuult ja tormi kinni.

Milline teil abikaasaga rollijaotus on?

Saame üksteise asendamisega hästi hakkama. Kui vaja, teen mina koduseid toimetusi ja tegelen lastega. Liisa-Lota teeb tööasju ja vastupidi ka. Meil polegi väga kindlat rollijaotust. Liisa-Lotal on samuti laevamehepaberid ja merekoolid läbi käidud ning ta saab naiskapteni ametiga hakkama. Lodjaseltsi asja olemegi kahekesi algusest siiamaani vedanud. Siin Lodjaseltsis ongi enamuses meie sõbrad ja tuttavad ametis olnud. On hea vaheldus endal ka rolle vahetada. Pikematel reisidel on omad lapsed ka kaasas. Igapäevasõitudel võtame nii palju jungasid ja madruseid kui hädapärast vaja on. Kuna meil on teised madrused lisaks oma perekonnale ka, siis loodetavasti poisid madrusemürgitust ei saa. Kui nad liiga palju peaksid ametis olema, siis võib-olla tüdineksid ära. Tundub, et neile asi ikka meeldib ja neid ei pea sundima. Tõrget pole tekkinud.

Liisa-Lota on suur haridushuviline. Teeme siin ka loodussõite koolidele. Osad meie lapsed on käinud tavalises koolis. Kolm last on praegu waldorfkoolis. Oleme mõelnud, et lastel on õppimise aeg nii pikk, et kohe 1. klassist peale koolikohustuse nõudmine väsitab lapsed ära. Kui vaikselt huvi äratada, peaks neil endal tekkima tahtmine ja himu. Eks näis, kas tuleb kasuks või kahjuks. Tundub aga, et õpihimu hakkab samavanustel tavakoolilastel üle minema. Üks poiss käis meil kesklinnakoolis. Oli igavene tegemine, et teda sinna saada. Ta oli väga hea peaga ja sai hakkama, aga tekkis tõrge. Waldorfkoolis on seltskond ja õhkkond teistmoodi ning tal tuli õpihimu tagasi.

Millist tarkust tahaksid jagada neile, kes veel vanemaks olemisest midagi ei tea?

Kui esimese lapse tulles võib tunduda, et see on mingi eluperioodi lõpp, millega kaasneb suur mure ja vaev, siis tegelikult on see üks tore uus algus. Lastega koos toimetamine ja tegutsemine on väga lahe. Kui oma lapsed on oma kõige paremad sõbrad ka ja mitte käsualused, teeb see elu palju lõbusamaks ja huvitavamaks. Kahekesi läheb asi igavaks, kuid kui koguaeg tuleb uusi isemoodi ja muutuvaid kodanikke juurde, on seda lahe ja lõbus jälgida. Lastega toimetama hakkamine on uus ja huvitav asi. Meie elasime juba enne vanemaks saamist seiklusrikast elu ja ei teinud kaheksast viieni tööd. Tundus, et nüüd tuleb kogu elukorraldus ümber muuta ja lõbusate asjadega enam üldse tegeleda ei saa. Elu näitab aga, et pigem on jälle põhjust uusi seiklusi välja mõelda, kui on omad lapsed ka kaasas seiklemas. Lapsi ei tohiks võtta alluvatena, vaid lõbusate kaasteeliste ja sõpradena, kellega saab lahedaid asju ette võtta. Kui on nii palju lapsi, pole lõbusa seltskonna puudust ja vajadust uut seltskonda hankida, sest lapsed muutuvad koguaeg. Suured inimesed on enamasti ühtemoodi. Ei tasu karta laste lisandumist.

Suundun lodja sisse näppe ja varbaid soojendama ning Jaagupi tehtud burgerit maitsta. Oi kui hea see on. Kui tekile naasen, ütleb Priit minu komplimentide peale, et Jaagup ja Paula on heade burgerite tegemist lausa selle ala meistritelt õppinud ning kiirtoidukohtade burgeritest ei taha nad enam kuulda. Nüüd on aga teiste Jõmmuga sõitvate laste kord Priitu küsitleda.Ta laseb neil kaldalolijatele tervituseks laevakella helistada ning kaasab isegi natuke laevajuhtimisse. Kuna väljas on juba pimedaks läinud, näitab ta lastele prožektoriga taeva poole osutades, kus asuvad Suur Vanker ja Põhjanael.

Tagasi üles